KUKU BLOG

Piirangud minus eneses
02.03.2021
Lewis Carrolli raamatus „Alice Imedemaal“ on seik, kui Alice jõudis ristteele ja kraavis nurru lööv Irvik-kass küsis neiult, et kuhu too siis minna soovib. Kas vasakule, paremale või otse? Alice vastas siiralt, et ta ei tea. Siis pole ju vahet, rohmas Irwik-kass käpaga ja nurrus edasi.
 

 

Viirus on meid talutanud ristteele ja pean tunnistama, et ma ei oska sageli isegi vastata küsimusele, kuhu ma nüüd minema peaksin. Ma tean, kuhu ma minna tahaksin – aga milline teeots sinna kõige kiiremini viib, seda ma ei tea. 

 

Oleme peaaegu harjunud sellega, et demokraatia mõiste taandatakse tihti valimistele, lihtsale häälte üle lugemisele, mis justkui tooks enamusele suurema otsustusõiguse kõigi nende üle, kes jäid vähemusse. Ideaalis on demokraatia mõiste muidugi palju laiem ning tähendab valitsemist ja otsuste langetamist kõikide inimeste nimel. Demokraatia eelduseks on ju vabadus ja võrdsus. 

 

Kuhu on see ideaal jäänud nüüd, kuulen ma üha rohkem rahulolematuid hääli. Kuhu on jäänud minu vabadus reisida, pidada pidusid, teha sporti, käia koolis ja tööl või lõppude lõpuks minna igal nädalavahetusel oma 90-aastast vanatädi vaatama? Ja – nagu demokraatias ikka – kõlab ka teistsuguseid rahulolematuid hääli. Kõik lõbuasutused kinni! Komandanditund ja kohe! Kaitseliit tänavatele sõnakuulmatuid teismelisi püüdma. Maskita siseruumis viibimise eest türmi!

 

Ja siis on veel väikene ignorantne vähemus, kes usub kas kõrgema jõu kõikvõimsusesse või ei usu siis mitte millessegi. Ei usu nad maski, ei usu vaktsiini, ei usu distantsihoidmise vajalikkust ega isegi viirust ennast. 

 

Kõiki neid arvamusi oleme me kohanud ühismeedias ja tavameedias. See on ju vaba ühiskonna tunnus. Küsimused, mida ilmselt ka paljud teist on enesele viimase aasta jooksul esitanud, kõlavad pealtnäha lihtsalt. Kui palju piirata? Mida piirata? Keda piirata? Ja muidugi kuidas piirata? Vastused on hoopis keerulisemad. Olen kuulnud ka sellist: muidugi tuleb piiarata, aga mitte mind ja minu elu. Aga kelle elu ja kelle harjumusi siis piiarata ja kes peaks piirama?

 

Niisiis, miljon küsimust ja mitte ühtegi miljoni dollari vastust. Mitte kusagil maailmas. Veel. Seevastu on igapäevaselt palju arve – nakatunute, haiglakohtade, lähikontaktsete, vaktsiinikoguste ja ka surnute kohta. Need arvud hakkavad ajudele ka kõige külmema närviga inimesele. 

 

Vaba ühiskond eeldab lisaks vabadusele ka tarkust seda vabadust mõista ja mõtestada. Vabadusest loobuda on lihtne – las keegi teine otsustab ja mina saan siis alati tema otsused hukka mõista. Tegelikult eeldavad vabadus ja tarkus ka viisakust. 

 

Politsei ja poodide turvamehed võivad lõpmatuseni kontrollida maskide kandmist ja teismeliste kogunemisi - sellest võib sündida isegi teatud tulu – aga veelgi suurem tulu tõuseb sellest, kui me viisakate inimestena paneme poodi minnes maski ette, isegi kui seal pole peale minu ja müüa ühtegi hingelist. Kui me hoiame järjekorras kahemeetrist vahet. Ei istu ühistranspordis maskita reisija kõrvale. Võib-olla olen ma liialt optimistlik, aga ma usun tõesti, et mida rohkem me näeme avalikus ruumis või töökohtadel enda ümber inimesi, kes näitavad, et nad hoolivad, seda rohkem neid inimesi homme on. 

 

Usud sa siis maski või mitte, aga olla kaubanduskeskuses ainus maskita „valge vares“ peaks tekitama piinlikust. Veidi nagu avalikus kohas alastioleku tunnet. 

 

Piiranguid võib karmistada ja neid võib leevendada, aga mõistlikud piirangud on meis enestes. Piirangud minus eneses ja piirangud sinus eneses! 

 


Eelmisele lehele