KUKU BLOG

Keda ja miks me usaldame
08.03.2021 Kui sellest neetud viiruseaastast üldse midagi positiivset leida, siis seda, et me usaldame naisi üha rohkem. Nende ettevaatlikkus, hoolivus ja ennastsalgavus torkab silma kõigil elualadel ning kindlasti ka perekonnas, pannes nii mõnegi äkilisema või kohatisest protestivaimust nakatunud mehe tasakaalukamalt käituma. 

 

Kaitseministeerium aga tellis uuringu, et teada saada, millise valdkonna asutust me kõige rohkem usaldame. Tulemused on aastate lõikes olnud sarnased, aga neid tasub siiski põgusalt analüüsida. 

 

Peaaegu kõik vastanud kinnitasid, et usaldavad kõige enam päästeametit. See on aasta-aastalt jätkunud kõrge tunnustus, mis omakorda tähendab päästjatele ka tohutut vastutust. Sest nad teavad, et me usume: nad tulevad appi. Kindlasti on oma mõju avaldanud regulaarsed kampaaniad ja loodetavasti mõistab üha rohkem inimesi, et me ise oleme enda esmased elupäästjad. Selleks, et päris päästjad saaksid aidata juhul, kui inimesed ise enam aidata ei saa. Kahjuks peaaegu igapäevaste traagiliste teadete kõrval aitavad sellele usaldusele kindlasti kaasa teistsugused uudised. Üks pealkirjanäide tänasest uudistevoost kõlab nii: päästjad aitasid jääauku kukkunud koera kaldale. 

 

Endiselt on kõrge ka piirivalve, politsei ja kaitseväe usaldusväärsus. Paari aasta tagune põgenikelaine paanika jättis Eesti puutumata, roolijoodikud ja kriminaalsed kiiruseületajad ei saa ennast jätkuvalt meie liikluses karistamatult tunda ja kaitseväelased paistavad silma korrektse mundri ja korrektse käitumisega. 

 

Kõige vähem usaldavad meie riigi elanikud kohtusüsteemi, riigikogu ja valitsust – nende toetus jääb 55 ja 60 protsendi vahele. Kohtute usaldusväärsus võiks olla muidugi suurem, aga parlamendi ja valitsuse toetus ongi üllatavalt kõrge. Vahel muutub parlamendi töö aktiivselt poliitikat jälgivate inimeste jaoks naeruväärseks – meenutagem kasvõi eelmise opositsiooni esitatud muudatusettepanekuid abielureferendumi menetlemisel. Kuidas puutus asjasse näiteks Põhja-Korealik ettepanek muuta riigikogu valimised kohustuslikuks. Muidugi oli tegemist täiesti seadusliku poliitilise irooniaga, aga inimesed ootavad oma esindajatelt ja nende ametisse nimetatud valitsuselt just praegu rohkem otsuseid ja tegusid, mitte pullitegemist. 

 

Usaldus Euroopa Liidu vastu on paari aastaga langenud seitse protsenti ja küünib 66 protsendini, kuid on endiselt liikmesriikide hulgas üks kõrgemaid. Viimase aasta jooksul on piirangud ju muutnud meie harjumuspärases Euroopa Liidus nii mõndagi. Näiteks vaktsiinitarnete bürokraatlikud probleemid, mille puhul liidust lahkunud Inglismaa näitas oma eeliseid. Rääkimata meile juba harjumuspäraseks saanud piirikontrollita reisimisest, mida enam endisel kujul ei eksisteeri.  

 

Ja siit me jõuame, ükskõik kuidas ka ei tahaks, jälle epideemiani, mida peab Turu-uuringute korraldatud küsitluse järgi suurimaks ohuks peaaegu 80 protsenti elanikest. Tõsi, varem pole epideemiahirmu olnud ja seetõttu ei ole seda ka mõõdetud. Küll aga teadvustavad meie inimesed viiruse kõrval oluliste ohtudena endiselt küberrünnakuid ja valeuudiste levikut. See viimane on viimastel aastatel üha kasvanud ja koroona võltsuudiste ja lauslolluste levitamisele hoogu juurde andnud. 

 

Aga lõpetuseks ka häid uudiseid. 

 

Enam kui pooled Eesti elanikest on naised. Nad on töökad, kõrgelt haritud ning jõuavad laste ja mehe kantseldamise kõrval tegelda spordi, muusika ning tantsimisega. Muidugi me usaldame teid, kallid naised, tegelikult kõige rohkem!


Eelmisele lehele