KUKU BLOG

Veriste kätega mehed jäävad Tartusse
09.03.2021  

Teen põgusa tagasipõike ühele esmaspäevasele teatele Tartust, mis on Euroopa lähimineviku mõistmisel väga oluline, kuid võis pandeemiauudiste varju jääda. Nimelt otsustas Tartu maakohus mitte vabastada enne tähtaega sõjakuritegude eest Ihaste külje all asuvas vanglas pikki karistusi kandvaid Dragomar Miloševiči ja Milan Martičit. Mõlemad on veriste kätega mehed. 

 

Sõjakuritegude puhul ei tähenda verised käed ilmtingimata seda, et selle sooritaja ise on olnud mõrvar. Selliste kuritegude puhul piisab ka käsust või heakskiidust tappa, piinata või põhjendamatult purustada. 

 

66-aastane Martič oli 1994. ja 1995. aastal serblaste poliitiline ja sõjaline liider Horvaatia territooriumil loodud Kraina Serblaste Vabariigis, kelle puhul on tõestatud tema osalus rahulike elanike tapmisele kaasaaitamises ja piinamises ning nende vara röövimises ja hävitamises. Tema karistuseks määras rahvusvaheline tribunal 35 aastat, neist viimased 12 on ta olnud vang Tartus. 

 

79-aastane Milosevič juhtis serblaste sõjalist üksust, mis piiras kolm aastat Bosnia pealinna Sarajevot. See linn oli piiramisrõngas 1992. aasta kevadest kuni 1996. aasta alguseni - kokku 1425 päeva. Miinipildujate, suurtüki ja snaiprituli, külm, nälg ja veenappus olid selle linna elanike igapäev kõigi nende aastate jooksul. See sõjakuritegu nõudis ligi 14 000 inimese elu, nende hulgas oli paar tuhat last. Miloseviči karistuseks määras tribunal 29 aastat, neist viimased kümme aastat on ta vang Tartus. 

 

Mis on sõjakuritegu? Kõige üldisemalt tähendab see sõjaõiguse rikkumist, niipalju kui sõjas saab üldse õigust olla. Näiteks rahulike elanike või sõjavangide väärkohtlemist ja tapmist. Samuti tähendab see asulate ja kultuurimälestiste tahtlikku hävitamist. Ja veel paljusid asju. Paberil nimega Genfi konventsioon on kõik ilus, aga tegelikkuses on sõda nähtus, milles kirjutatud reeglid ei kehti või kehtivad haruarva. 

 

Viimase kolmekümne aasta jooksul on erinevad osapooled pannud toime sõjakuritegusid Afganistanis, Iraagis, Gruusias, Mägi-Karabahhis, Tšetšeenias, Rwandas, Kongos, minu poolt juba mainitud Balkanil ja veel mitmetes kohtades. Kahjuks on paljud nende sõjakuritegude toimepanijatest vabaduses, mitmed neist oma riigi kaitse alla ja mõned uhkeldavad oma võigaste tegudega siiani. 

 

Venemaal elab rahulikult siiani kindral Vladimir Shamanov, kes saavutas oma erakordse jõhkrusega sünge kuulsuse 1994. aastal alanud Tšetšeenia sõjas ja hiljem sõjas Gruusia vastu. Viis aastat tagasi vahetas ta kindralimundri ülikonna vastu ja temast sai Venemaa parlamendisaadik. Kusagil veedavad rahulikult oma vanaduspõlve mehed, kes ründasid 1992. aasta veebruariööl Karabahhi sõja ajal aserbaidžaanlaste Hodžalõ asulat, tappes ligi 600 elanikku.  

 

Abhaasia sõja ajal üheksakümnendate aastate alguses panid sõjakuritegusid toime mõlemad pooled. See sõda lõppes etnilise puhastusega, mis nõudis ligi 10 000 grusiini elu, kes ei kandnud relva ega vormi. Ka Abhaasiast välja tõrjutud Gruusia armee ei koosnenud inglitest. 1991. aastal piirasid grusiinid ümber Osseetia linna Tshinvali, kus rahulikud elanikud olid samuti kuid tule alla ja näljas. Nende veriste avantüüride käsuandjad on teada ja enamus neist tänaseks teises ilmas, aga karistust nad toonaste tegude eest ei kandnud. 

 

Ajalugu ei tunne mitte ühtegi sõda, mille puhul oleksid vaenupooled täitnud Genfi konventsiooni nimelistesse dokumentidesse kirja pandud reegleid. Õnneks on nendes reeglites kirjas punkt, mida saab veriste kätega sõjardite puhul rakendada ka kümneid aastaid pärast vaenutegevuse lõppemist. 

 

Nimelt sõjakuriteod ei aegu. 


Eelmisele lehele