KUKU BLOG

Rahva teenrid ei lase kriisil raisku minna
10.03.2021  

Täna pean alustama juba kuluma kippuva iroonilise ütlusega, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. 

 

Iga kriisi ilmselt suurimaks väärtuseks on sellest saadud õppetunnid. Nendest ei pruugi aga alati kasu olla, kuna suured kriisid ei kipu üksteist kordama ja üllatavad hoopis uute ootamatustega. On aga üks kivisse raiutud muster, mis kordub suurte kriiside ajal ikka ja jälle. See on kriiside jõuline ärakasutamine poliitikas. 

 

Kriisikommunikatsioon ehk see, kuidas otsustajad suudavad seletada ja selgitada oma tegusid nii, et see ühendaks ja suunaks tarkadele tegudele, on tänapäeval terve teadusharu. Teadus, mis laias laastus uurib seda, kuidas ja kas üldse on ebatavalises olukorras võimalik tehtud otsuseid üheselt ja arusaadavalt põhjendada. Universaalse ja igasse olukorda sobiva vastuseni pole infoühiskond veel jõudnud. Tõestatud on vaid see, et kõige hullem on olla vait ja tegevuseta lootuses, et kriis läheb ise mööda. Ei lähe. 

 

Selles ei saa täna süüdistada ei valitsust ega riigikogu koalitsiooni ning opositsiooni. Meie valitud rahvaesindajaid ei saa süüdistada ka selles, et nad kriisiga ei tegeleks. Tegelevad küll ja kohati nii hoogsalt, et poliitilise punktijahi nimel läheb võhm kui mitte vales suunas siis lihtsalt visinal kehast välja. 

 

Mõned nädalad tagasi küsis üks riigikogu liige istungitesaalis korduvalt, kas peaminister on elu ja tervise juures. Teades väga hästi, et on. Teisipäeval arutasid rahvaesindajad riikliku tähtsusega küsimusena koroonaviiruse vastase vaktsineerimise korraldamist. Kulus veerand tundi parlamendi kallist kriisiaegset tööaega, enne kui asjani jõuti. Vaktsineerimisest olulisem näis olevat see, kes, miks ja kuidas piirab parlamendiliikme õigusi esitada rohkem kui kaks küsimust. Kolmapäeval läks parlamendis päris palju aega süüdistustele – opositsioon süüdistas valitsusjuhti valetamises ja valitsusjuht süüdistas poliitilisi vastaseid erinevate sõnumite levitamises. Tema sõnul peaksid kõik parteid oma toetajale kordama ühte: vältige ja vähendage kontakte ja kandke maske. 

 

Poliitikute jaoks on see viirus niikuinii poliitiline. Aga ma usun, et enamuste inimeste jaoks on täna üsna ükskõik, mida riigikogu liige X ütleb ja mida riigikogu liige Y arvab. Enamuste inimeste jaoks on oluline see, kuidas viiruse levikut piirata, kas haiglates jätkub kohti ning mil moel koolist koduõppele saadetud lapsed omapäi hakkama saavad. Mitte ükski otsustaja ei langeta mitte kunagi ainult õigeid või siis kõigile sobivaid otsuseid. Tark otsustaja kuulab kriitikat ja mis veelgi olulisem – ka vastaspoolelt tulnud ettepanekuid. 

 

Neid viimaseid on parlamendi aruteludel kahjuks nappinud. Üksikud opositsioonipoliitikute ettepanekud teha midagi teistmoodi on võib-olla isegi kõlanud, ent need on kadunud süüdistuste müramülkasse. 

 

Nägin unes riigikogu istungit, kus valitsusjuht ja tema lähimad nõunikud tegid lakkamatult märkmeid, sest parlamendisaalist kõlas üha uusi ja uusi ettepanekuid kriisi kiireks ületamiseks ja viiruse selgroo murdmiseks. 

Kuulsin ettepanekuid, mis olid läbi analüüsitud, läbi mõeldud ja kaalutud. Järgmisel päeval olid nii mõnedki neist opositsiooni ettepanekutest valitsuse laual heakskiitu ootamas. Kuna need olid asjalikud ja edasiviivad. 

 

Paraku oli see unenägu. 

 

Kriisi ei tohi ju lasta poliitiliselt raisku minna. Pealegi veel valimiste aastal. 

 

Seda enam torkas silma lõunanaabrite Läti ja Leedu peaministrite lubadus vajadusel Eestit koroonapandeemias aidata. Küsigu me vaid, kui abi vajame. 

 

Päris erinev on see riigisisene ja piiriülene ühtsus. 


Eelmisele lehele