KUKU BLOG

Salastamise "pandeemia"
11.03.2021  

Teatud liiki informatsiooni salajaseks kuulutamine on riigi julgeoleku või inimeste eraelu kaitsmiseks ainuvõimalik tee. Paraku on salastamisel ka oma varjatud võlu ja nõnda muutuvad mõned infokandjad salajasteks ilma mõjuva põhjuseta ja isegi salastamist reguleeriva seaduse põhjenduseta. On ka sellist liiki infot, mille salajaseks kuulutamine võib külvata hoopis segadust. 

 

Igasugune teave viiruse leviku kohta on selline infovaldkond, mille salajaseks kuulutamine eeldab selgeid ja arusaadavaid põhjendusi. Oleks ju päris hull, kui lisaks piirangutest tekitatud piinadele hakkab ühiskonnas levima jutt sellest, kuidas pandeemia puhul püüab valitsus midagi varjata. Sellised jutud levivad kahjuks kiiresti ja haagivad endale külge väljamõeldisi ning paraja annuse pahatahtlikkust. 

 

Valitsus otsustas jagada riigikogu liikmetele regulaarseid ülevaateid viiruse levikust ja vaktsineerimise seisust. Nendel raportitel on salastamisele viitav tempel „ametkondlikuks kasutamiseks“. Saladuskate püsib nendel ülevaadetel viis aastat. Miks ometi? 

 

On täiesti mõistetav, et iga inimese terviseandmed – näiteks teave selle kohta, kas ta on vaktsineeritud või millised olid vaktsiini kõrvalmõjud – on inimese ja arsti vaheline asi ning ei puutu kolmandatesse osapooltesse. Välja arvatud juhud, kui inimene ise oma terviseandmed avaldab. Riigikogu liikmetele saadetavad aruanded sisaldavad isikustamata terviseandmeid. See tähendab, et ühtegi nime, isikukoodi või muud säärast viiruse levikuga seoses rahvaesindajad teada ei saa. 

 

Kuidas aga põhjendab peaminister valitsuse otsust osa pandeemiainfost salastada? Esiteks näitavad need raportid Kaja Kallase sõnul üsna täpselt asukohapõhiselt nakatunuid ja nutikamad võivad tema väitel hajaasustusega Eestis nende numbrite alusel tuvastada konkreetseid inimesi. Halloo! Nakatunute ja lähikontaktsete arv on võtnud sellised mõõtmed, et täna kuuleme me juba igapäevaselt mõnest nakatunud kolleegist, tuttavast või viirusekandjaga kontaktis olnud inimesest. Võib öelda isegi nii, et ongi parem, kui me teame võimalikke ohuallikaid enda ümber. Sest ühel päeval oleme me ise ilmselt suure tõenäosusega ohuallikad. 

 

Teine valitsuse põhjendus salastada viiruseraportid oli viide julgeolekuinfole. Kui Venemaa tahab, siis saab ta Eesti avalikke viirusenumbreid või vaktsineerimisnumbreid väänates käivitada kümneid infooperatsioone. Selleks ei pea organiseerima keerulisi küberrünnakuid või saatma külalise sildi all parlamendihoonesse kalli väljaõppe läbinud spiooni lootuses mõne riigikogulase laualt see viieks aastaks salastatud raport ära varastada. Eelmisel suvel jõudis riigikogust ajakirjanduse kaudu avalikkuse ette välismaalaste seaduse eelnõu üks versioone, mis kandis templit „ametkondlikuks kasutamiseks“. Ei juhtunud midagi hullu. 

 

Salastamine on paiguti võtnud piire, mida on raske mõista. Tänane Postimees kirjutab sellest, kuidas keskkonnaagentuur on vaatamata ettekirjutustele püüdnud igal moel saladuseks jätta metsainventuuri statistikat ja pakendiregistri andmeid. Miks ometi, kui need arvud peaksid andma aimu meie keskkonnaseisundist ja see ei ole ometi ametkonnasisene asi vaid meie kõigi asi. 

 

Mõned asutused ei võimalda sageli ka ligipääsu dokumentidele või e-kirjadele, millele ei ole kehtestatud juurdepääsupiirangut. Piirang on jäetud peale panemata, aga tehniliselt on dokument kättesaamatu. Vahel trikitatakse ka niimoodi, et teiselt asutuselt saadud kirjad registreeritakse eraisiku kirjana ja see kehtestab automaatselt juurdepääsupiirangu eraelu kaitseks. 


Trikitatakse justkui trikitamise pärast ja ilma mõjuva põhjuseta. Mis muidugi ei tähenda, et julgeolek, eraelu või ärisaladus peaks olema kõigi asi arutada. Salastamine on riigi toimimise üks tingimusi, aga see eeldab põhjendatud mõistlikkust. 

 


Eelmisele lehele