KUKU BLOG

Ainult seitse aastat
12.03.2021  

Täna on paslik heita pilk varakevadesse seitse aastat tagasi. Eestis oli kõik rahulik. Reformierakond nimetas peaministrikandidaadiks Taavi Rõivase. Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar pidas Venemaal kõne ja väitis, et okupatsioonid on avaldanud Eesti rahvastikule vähem negatiivset mõju kui paremliberaalsete võimulolek kahekümne aasta jooksul. Poliitika, nagu ikka. 

 

Eestist kaugel, Musta mere poolsaarel Krimmis kuulutas sealne parlament välja Krimmi Autonoomse Vabariigi iseseisvumise Ukrainast. Enne seda olid Krimmi poolsaare juba okupeerinud Venemaa väed ja Ukraina loovutas selle ala ilma ühegi lasuta. 

 

Krimmi annekteerimine ei olnud tehniliselt Venemaa jaoks kuigi keeruline ülesanne. Seal asuvas Sevastoopoli mereväebaasis oli niikuinii alaliselt kohal 25 000 Venemaa sõjaväelast. Ukraina keskvõim ei olnud ennast selles suuresti venekeelses ja venemeelses paigas kehtestanud, korruptsioon oli seal elunorm ja maffia pakkus katust isegi jäätiseputkadele. Ühesõnaga – Krimm oli ja on oma meelsuselt ja ka väljanägemiselt ikkagi rohkem Venemaa ja isegi Nõukogude Liidu nägu, mitte Ukraina nägu. 

 

Venemaa osaks sai Krimm 1783. aastal Türgi sõja ajal, Nõukogude Liidu koomikuna ajalukku läinud juht Nikita Hruštšov viis poolsaare 1954. aastal ühe näpuliigutusega Ukraina koosseisu. Ja nii see jäi kuni 2014 varakevadeni. Selleks, et Krimmi lahkumine Ukrainast ja ühinemine Venemaaga näiks korrektne, korraldas sealne võim seitsme aasta eest referendumi ja küsis, kas poolsaare elanikud pooldavad Krimmi taasühendamist Venemaaga. Krimmi võimude teatel hääletas selle poolt 93 protsenti. Demokraatlikus riigis ei ole taoline toetus usutav. Hääletustulemuste võltsingule viitab kasvõi asjaolu, et Krimmi elanikest oli ukrainlasi üle 20 protsendi ja krimmitatarlasi kümme protsenti. 

 

Ilmselt oli Krimmi vallutamise plaan Venemaal olemas juba enne Vladimir Putini võimule asumist. Putin viis selle edukalt ellu teades, et sellele järgnev poliitiline hurjutamine ning sanktsioonid on kui mitte ajutised, siis vähemalt ebaefektiivsed. Tal oli õigus – pärast Krimmi annekteerimist ning siiani kestva sõja alustamist Ida-Ukrainas kasvas tema populaarsus rekordilise 86 protsendini. 

 

Seitse aastat on pikk aeg ja Krimmist kui okupeeritud piirkonnast räägitakse üha vähem. See juhtus juba enne kõiki muid maailma uudiseid varjutanud koroonaviiruse pandeemiat. Väga paljud maailma poliitikud andsid juba paar aastat pärast Krimmi sündmusi mõista, et tuhka kah, see ei ole kõige olulisem teema maailmas. Tegelikult ei tohiks poliitikud ja meie kõik Krimmi okupeerimist siiski unustada. Miks?

 

Esiteks sellepärast, et 21. sajandil ei saa teise riigi okupeerimine olla tähtsusetu ja andestatav seik. Teiseks sellepärast, et Putini populaarsus on tänaseks langenud 48 protsendini – meenutan uuesti, et pärast Ukraina osalist okupeerimist oli see  86 protsenti – ja ilmselgelt tekitab see madal number ja Venemaa haaranud protestid talle muret. Ja kolmandaks: me ei tea, kus on järgmine Krimm. 

 

Sellepärast tuleb tunnustada Eestit, kes korraldab täna ÜRO julgeolekunõukogus Krimmi okupeerimise seitsmenda aasta möödumise meenutamiseks kõrgetasemelise virtuaalistungi, millel osaleb 20 riiki. Ikka selleks, et meenutada, kellele kuulub Krimm. 

 


Eelmisele lehele