KUKU BLOG

Värsked limonid
15.03.2021  

Hiljuti märkasin ühel pealinna turul sidrunileti küljes silti „Värsked limonid“. Ma pean ennast üsna keeletundlikuks inimeseks, aga see silt ajas muigama ja tegi isegi heameelt. Ilmselgelt oli mitte eesti emakeelega müüjanna püüdnud täita keeleseadust ja vältida keeleameti ettekirjutust. Ma oleksin muidugi võinud ja isegi pidanud müüjanna tähelepanu sellele sildile juhtima, aga ei teinud seda. Las teised eestlastest ostjad ka muhelevad...

 

Kui palju me igaüks peaksime olema igapäevaselt keeleinspektorid? Või kui palju me peaksime muutuvas digitaalses maailmas korrektsest keelekasutusest kinni pidama? Käibel on ju mitu keelt. Üks on see keel, mida me kuuleme ja loeme raamatutest ja meediakanalitest. Selle puhul ei tohi latti alla lasta ja korrektsusenõudest taganeda. Teine on keel, mida me rääkides või ühismeedias suheldes kasutame ja mis on normidest lohakam. Kolmas on keel, mida kasutatakse näiteks nutiseadmete sõnumites.

 

Millal te kuulsite viimati kedagi ütlemas, et ma saadan sulle telefonile sõnumi? Enamus ütleb paremal juhul „ma saadan sulle sõnumi“, aga sama sagedasti „saadan sms-i“ või hoopis „sms-in“. Kolmkümmend aastat tagasi olid vähesed eestlased näinud jacuzzit, aga nüüd teavad ka lapsed, mis on mullivann. Mängulise kerglusega juurdus see sõna meie keelde ja armsa kõlaga „mull“ asendab üha rohkem ka „gaseeritud vett“. Ikka „mullivesi“ või „mulliga vesi“. 

 

See, kuidas mõni sõna keelde juurdub ja mõni mitte, on ilmselgelt suur mõistatus. Aastakümneid on vahelduva hooga püütud arvutikasutajatele soovitada terminit „sisendklahv“, aga ikkagi kasutame me võõrkeelset sõna „enter“. Mina kasutan ka sõna „enter“. 

 

2010. aastal algatas president Toomas Hendrik Ilves uudissõnade võistluse sõnaus. Põnev algatus, mis on keelde toonud nii mõnegi uue sõna. Näiteks jubeda võõrsõna infrastruktuur asemel kasutame me nüüd sõna taristu. On uudissõnu, mis aga pole keelde jõudnud. Elektritõukeratta uudissõnaks pakutud „sähku“ asemel on ikkagi kasutusel „tõuks“. Armsad sõnad mõlemad. Lõunauinaku asemele pakutud „luinak“ on ka huvitav leid, aga ma pole kuulnud, et keegi seda kasutaks. Sama nunnult kõlab „mullu“ vastandiks pakutud „tullu“ ehk siis tuleval aastal, kuid keelde pole see sõna juurdunud. 

 

Mis meie keelt juba pikka aega ohustab on bürokraatia. Seegi on eesti keelele ebaloomulik võõrsõna, aga ilusat vastet kasutuses pole. Bürokraatlik keel või siis ametnike keel toob meieni mitte midagi tähendavaid väljendeid, mis ametlikes dokumentides, riigikogu saalis või ametnike intervjuudes häirivalt tihti kõlavad. Kuidas mõista sõnaühendit „antud dokument“? Või „rahalised vahendid“? Või siis „käesolev taotlus“? Ehk on taas aeg võtta parlamendi menetlusse seaduste arusaadavuse tagamise seaduse eelnõu, mille paarkümmend aastat tagasi algatas Uno Mereste.

 

Minu eesti keele õppejõud Tartu ülikoolis oli filoloogiadoktor Reet Kasik. Me kõik kartsime tema teste. Üks neist koosnes kümnetest ja kümnetest sarnase kõlaga sõnadest nagu taburet, planšett, piiskop ja kotlet, mida õppejõud monotoonselt ette luges ja meie kirja pidime panema. Olin just naasnud sundteenistusest Nõukogude armeest ja seda testi tehes ilmselt korda kümme põrunud. Palusin professor Kasikul teha mulle hinnaalandus, kuna olin veetnud kaks aastat venekeelses keskkonnas. Kas teile kukkus sõjaväes midagi pähe, uuris proua professor kelmikalt. Lõpuks tegin Kasiku kurikuulsa testi ära. 

 

Ilmselt tegin ka mina tänases kommentaaris mõne keelevea. Seda enam tahan ma meenutada Reet Kasiku suurepärast lauset, mida ta esmakursuslastele tänapäeva eesti keele esimeses loengus armastas öelda: eesti keel on küll keeruline keel, aga mitte nii keeruline keel, nagu mõni veel keerulisem keel. 

 


Eelmisele lehele