KUKU BLOG

Meie omad seal
16.03.2021  

Ilmselt oleme me kõik moel või teisel kokku puutunud väliseestlastega. Neid, kes siit sõja ja repressioonide eest 77 aastat tagasi lahkusid, jääb üha vähemaks, aga paljud nende järeltulijad hoiavad agaralt sidet ajaloolise kodumaaga. Samamoodi hoolivad tänasest Eestist need, kes on välismaale elama ja tööle lahkunud viimaste aastakümnete jooksul. 

 

Välisministeerium küsitles paari tuhandet viimased kümme aastat välismaal elavat noorema põlvkonna eestlast, et teada saada, kui palju Eesti ja siinne elu neile üldse korda läheb. Selgus, et läheb küll. 76 protsenti uuringus osalenud välismaal elavatest noorematest eestlastest kinnitasid, et soovivad hoida Eesti riigiga tugevat sidet ja on väga huvitatud oma ajaloolise kodumaa arengule kaasaaitamisest. Oluline on seegi, et suur osa neist välismaa eestlastest on valmis oma elukohariigis Eestit tutvustama.

 

Paljudest välismaa eestlastest, kellega saatus mind moel või teisel kokku on viinud, meenuvad ennekõike Juhan, Liina ja Ants. 

 

Vana-Juhan on praeguseks meie hulgast lahkunud ja puhkab Venemaa-Gruusia piiri ääres asuva Eesti Aiakese ehk kohapeal tuntud Esto-Sadoki kalmistul. Kolmkümmend aastat tagasi oli Juhan veel tegus ja kõbus vanamees, kes oli kortsus nagu kurat aga terav nagu pliiats. Ta rääkis korralikku eesti keelt ja emakeelt rääkisid ka tema pojad ja abikaasa, kes polnud kordagi ajaloolisel kodumaal käinud. Juhan ise oli enne sõda olnud Eestis meremees ja sinna tema kokkupuuted ning mälestused Eestist ka jäid. Ometigi rääkis ta Eestist ülevoolava uhkusega ja säravail silmil. Puhtast, kultuursest ja haritud Eestist, mida tema sõnul seal Kaukaasia serval elavad inimesed ettegi ei oskavat kujutada. Mis siis, et tema mälestused Eestist pärinesid 30-ndate aastate lõpust kui Vana-Juhan oli veel noor ja keevaline mees. 

 

Liina elab Thbilisis. Ta mees on Gruusia pealinnas edukas ettevõtja. Lapsed räägivad kahte keelt ja muidugi on neist üks eesti keel. Augustisõja kõige kuumemal ajal 2008, kui Venemaa väed olid jõudnud peaaegu 30 kilomeetri kaugusele Thbilisist, sõitis Liina koos perega Eestisse. Aga vaid mõneks päevaks ja pigem vist eelkõige selleks, et koos siinsete tuttavatega algatada Gruusia sõjapõgenikest laste toetamiseks annetuste kogumise aktsioon. Paljuski Liina abiga jõudsid kümnete lasteni, kes olid sunnitud oma kodudest Lõuna-Osseetias põgenema, riided ja kaisukarud Eestist. 

 

Ants elab Jeruusalemmas ja tegeleb teleproduktsiooniga. Selles iidses linnas elavad ka tema eestlannast abikaasa ja lapsed. Muidugi on kodune keel eesti keel, mida Ants räägib vaatamata enam kui kümne aastasele kodumaalt eemalolekule laitmatult. Ants on Iisraelis ettevõtja, talle kuulub väikene teleproduktsioonifirma, mis ilmselt aitab meenutada kunagist operaatoriametit Eestis. Kõige sellega, mis toimub Eestis, on Ants detailideni kursis, nagu ka kõige sellega, mis toimub tema praegusel elukohamaal. Ta teab rääkida haaravaid lugusid igast iidse Jeruusalemma majast ja kivist. 

 

Sellised nad olid ja õnneks on – mujal elavad eestlased. Neile on väga oluline Eesti käekäik, Eestiga ühenduse hoidmine ja eesti keel. Ka meie võiksime veidi rohkem neile mõelda. Sest nemad on killukene Eestit seal kusagil, vahel meist väga kaugel asuvates ja väga teistmoodi riikides. 


Eelmisele lehele