KUKU BLOG

Kes tahab saada presidendiks ehk Ratas otsib riigipead
18.03.2021  

Täna riigi tähtsuselt teisele ametikohale valitud Jüri Ratas ei ole otsesõnu öelnud, et ta soovib enda juhitava Keskerakonna toel pürgida suve lõpul riigi tähtsuselt esimesele ametikohale. Presidendiks. Kui ajakirjanikud temalt seda küsivad, teeb ta kavala kassi näo. Küll aga otsib Ratas ühismeedias tehtud postituses aktiivselt nimesid, kes võiksid rahva arvates olla Kadrioru kandidaadid. 

 

Miks küll? Sellepärast, et lisaks poliitiku instinktile olla ise nähtav igast pilust, soovib ta kahtede valimiste aastal taaselustada presidendi otsevalimiste idee. Tõsi, sellega lubab ta tegelema hakata pärast 2023. aasta parlamendivalimisi. Praegu näeb seadus ette, et riigipea peaks suutma ära valida riigikogu ja kui see ei õnnestu – tavaliselt ei õnnestu – siis valimiskogu. Mitte rahvas. 

 

Seni on taasiseseisvunud Eesti presidendivalimised olnud pigem kirjud ja mänguilu pakkuvad, kui igavad. 

 

1992. aastal rebisid taasiseseisvunud Eesti esimese presidenditooli poole tollane ülemnõukogu esimees ja tänane EKRE auesimees Arnold Rüütel, välisminister Lennart Meri, politoloog Rein Taagepera ja poliitik Lagle Parek. Rahvahääletusel ei kogunud keegi neist vajalikke hääli ja otsustamine läks parlamenti, kus võitis Meri. Neli aastat hiljem algasid valimised igavalt, sest riigikogus olid vastastiku vaid Meri ja Rüütel. Parlament ei suutnud valikut teha ja esmakordselt tuli kokku valimiskogu, keda rahvas iseloomustas kui erinevatest Eestimaa nurkadest kokku sõitnud inimesi, kes sidusid hobused Estonia teatri ette lasipuu külge ja läksid tarku otsuseid langetama. Teatrisaalis oli juba põnevam, kuna kandidaatide ritta lisandusid poliitikud Siiri Oviir, Tunne Kelam ja akadeemik Enn Tõugu. Võitis Meri. 

 

2001 sai presidendiks Arnold Rüütel, kelle tagasivalimist püüdsid viis aastat hiljem takistada mitmed poliitikud. 2006 astusid lavale tollane Euroopa Parlamendi liige Toomas Hendrik Ilves ja akadeemikust poliitik Ene Ergma. Eesti sai endale esimese väliseestlasest presidendi. 

 

2011 läks lihtsalt ja presidendi valis ära parlament. Ilvese vastas oli vaid üks kandidaat, tollane Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand, kelle valimiskampaania oli värvikas ja omamehelik, kuid riigikogu liikmeid see piisavalt ei mõjutanud. Ilves jätkas teist ametiaega. 

 

Eelmised valimised 2016 olid kirjud ja põnevad ning said meedias külge sildi „dramaatilised“. Kui valinud oleks rahvas, siis saanuks vähemasti küsitluste põhjal Eesti esimeseks naispresidendiks Marina Kaljurand. Kadriorugu püüdlesid veel poliitikud Siim Kallas, Eiki Nestor, Urmas Paet, Mailis Reps ja Mart Helme ning end parteidest sõltumatutena reklaaminud Jaak Jõerüüt ja Allar Jõks. Riigikogu presidenti kolmel katsel valida ei suutnud. Valimiskogu ei suutnud ka. Protsess kukkus tagasi parlamendipoliitikute laudadele koos uue kandidaadi Kersti Kaljulaidiga, kellest sai Eesti esimene naispresident. 

Kes aga on täna Ratase algatatud nimekorjes juba mainimist leidnud? Muidugi Ratas ise. Loomulikult president Kaljulaid. Näha on õiguskantsleri Ülle Madise, Eesti Rahva Muuseumi juhi Alar Karise ja Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomere nimesid. Pakutud on ka poliitikuid Jüri Luike, Henn Põlluaasa, Mart Helmet. Nende kõrval on veel huvitavaid nimesid: Ivo Linna, Raivo Vare, Indrek Neivelt ja Urmas Viilmaa. 

Presidendikandidaatide nimedega on huvitav mõttemänge mängida. Aga seda tuleb teha teadmisega, et presidenti ei vali Jüri Ratas ega rahvas. Presidendi valivad, vähemalt selle suve lõpul, veel rahva esindajad.  


Eelmisele lehele