KUKU BLOG

Reeturi palk
19.03.2021  

Milline on reeturi palk, küsisime me „Laulva revolutsiooni“ aastatel Tartu ülikooli tudengitena naljatades üksteise käest. Vastus oli, et 120 rubla pluss preemia. See pidi justkui olema viide nendele üksikutele üliõpilastele või õppejõududele, keda KGB-l värvata õnnestus. Värvata selleks, et tudengite meelsust uurida. Ehkki 80ndate aastate lõpus oli see juba tulutu tegevus. 

 

Luuramises ja spioonide värbamises pole ju midagi uut. Seda on aastasadu viljelenud ja viljelevad kõik riigid, spioonidest on kirjutatud kümneid tuhandeid raamatuid ja vändatud tuhandeid filme ja teleseriaale. Luuramisega ei tegele ainult riigid – sellega tegelevad sageli ka konkureerivad ettevõtted, netipetturid õngitsevad pangakontosid ja võimalik, et peagi on  meie taskus tehnoloogia, mis võimaldab pahalastel meie järele nuhkida. 

 

Hiljuti avaldatud välisluureameti raport juhtis Venemaalt lähtuvate ohtude kõrval märkimisväärselt palju tähelepanu ka Hiinale. Suurriigile, kellega võrreldes on Eesti justkui kirbupoja tagumise jala väikese varba küüs. Tegelikult ei ole ja Eesti on tegija. Euroopa Liidus, NATO-s, küberkaitse arendamises ja mitmes muuski valdkonnas. Tegijate saladuste vastu tunnevad teised tegijad alati huvi. Lisaks Venemaale nüüd üha rohkem ka Hiina. 

 

Selles mõttes pole teade Tallinna Tehnikaülikooli tippteadlase Tarmo Kõutsi koostööst Hiina luurega justkui eriline üllatus. Tegelikult ikka on, sest õnneks pole välismaa kasuks salajaste andmete kogujate tabamine küll igapäevane uudis, aga teatud regulaarsusega suudab Eesti vastuluure neid siin tegutsevaid spioone siiski päevavalgele tuua ja prokuratuur kohtu ette saata.

 

Kohus määras nüüd tabatud Eesti teadlasele, kellel oli ka luba puutuda kokku mõnede riigisaladustega, Hiina kasuks luuramise eest kolmeaastase vanglakaristuse. Nii vähe, võiks ju küsida. Väidetavalt selle asja uurimine siiski veel jätkub ja Hiina salateenistuselt saadud 17 000 euro eest ei jõudnud Tarmo Kõuts siiski Eesti riigi ja NATO saladusi reeta. Või ei jõutud honoraris kokkuleppele?

 

Tegemist on tunnustatud merendusteadlasega, kes tegeles aktiivselt sadamate, mereteede ja merepõhja geoloogiaga. Ta teadis muuhulgas, milliseid sadamaid saavad kasutada meie liitlaste sõjalaevad ja mida tuleks teha, et need laevad saaksid kasutada üha rohkemaid Eesti sadamaid. Ta jagas oma teadmisi NATOga. Ta jagas oma teadmisi raha eest ka Hiina salateenistusega. 

Hiina luure värbas mehe Hiinas. Oma riigi territooriumil saavad ju salateenistused tegutseda üsna riskivabalt ning „inimlikud nõrkused“ jäävad meid kõiki ühtviisi saatma Tallinnas, Moskvas, Pekingis ja Hong-Kongis. „Inimlikud nõrkused“ ei tähenda ainult otseselt raha – selleks võivad olla kallid reisid, luksuslikud hotellid, peened restoranid ja vaimustavad kingitused. 

Nüüd on paslik meenutada teisi viimasel ajal tabatud kuulsaid spioone, kes olid Venemaa salateenistuse palgal. Kuulsaim neist oli Hermann Simm, kes sai riigireetmise eest enam kui 12-aastase vanglakaristuse. Kehva tervise ja vanuse tõttu vabanes ta vanglast ennetähtaegselt. 

Kaitsepolitseinik Aleksei Dressen ei olnud ilmselt ülemäära üllatunud, kui endised kolleegid tal 2012. aasta veebruaris Tallinna lennujaamas käed raudu panid. Vastuluures töötanud mehena pidi tal olema kuklas teadmine, et kunagi see ilmselt juhtub. Riigireetmine on väga tõsine kuritegu ning kohus mõistis talle 16 aastase vanglakaristuse. Dressenil siiski vedas, kuna ta vahetati välja varem röövitud ja Venemaal vangi mõistetud Eston Kohveri vastu. 

 

Kaitseväelase Deniss Metsavase vahistas kapo 2018. aasta septembris. Venemaa luurele edastatud Eesti ja NATO saladused maksid talle vabaduse 15 ja pooleks aastaks. Veidi väiksema kaliibriga tegelasi, kes spioneerimisega vahele on jäänud, on Eestis veel. 

 

Kui püüda eelnevat positiivselt kokku võtta, siis ehk niimoodi. Kui Eestis poleks kümne aasta jooksul tabatud ühtegi spiooni, siis oleks see ilmselt halb märk. Pole ju põhjust arvata, et Venemaa või Hiina oleksid Eesti vastu huvi kaotanud. Märgid näitavad vastupidist. Nutikust ja järjekindlust tuleb aga soovida kõigile – nii neile, kes siin saladusi kaevavaid „mutte“ püüavad, aga ka neile, kes üritavad meie riigi jaoks olulist infot oma vabaduse ja võib olla ka eluga riskides kusagil sealpool hankida. 


Eelmisele lehele