KUKU BLOG

23.03.2011
23.03.2021  

Täna täpselt kümme aastat tagasi, umbes samal õhtupoolikusel ajal, jõudsid maailma uudistetoimetustesse peaaegu üheaegselt France Pressi ja Reutersi lakoonilised teated. Liibanonis Bekaa orus röövisid maskides relvastatud mehed seitse Eestist pärit jalgratturit. Kahe maailma ühe usaldusväärsema uudisteallika uskumatuna tundunud teates oli viiteks märgitud Liibanoni julgeolekuallikad. Teade vastas tõele. Seitse meie kaasmaalast olid Vahemere äärses väikeriigis, selle pealinnast Beirutist vaevalt 30 kilomeetri kaugusel maalilises veiniorus röövitud ja nende saatus oli teadmata. 

 

Eestlastest jalgratturid põikasid Liibanoni saabudes mõneks päevaks naaberriiki Süüriasse ja sealt tagasi Liibanoni Bekaa orgu. Tavaliselt hämarust vältinud, tookord 30-40-aastased reisisellid, ei leidnud sobiva hinnaga öömaja ja otsustasid edasi vändata. Vaid 130 kilomeetri pikkuses ja 15 kilomeetri laiuses orus on maalilised põllulapid, viinamarjaistandused ning lähestikku asuvad külad. Need olid kolmapäeval, 2011. aasta 23. märtsi õhtuhämaruses, kõike muud kui ärevakstegevad. Matkajatest jäid tee äärde maha jalgrattad, seljakotid, isikutunnistused ja mobiiltelefonid, mehed ise viidi röövi pealt näinud kohalike teatel valgete kaubikutega minema. 

 

Järgnevate päevade uudised Liibanonist olid lakoonilised ja eestlaste kohta saabus esimene konkreetsem info alles üheksa päeva pärast röövimist. Siis saatis avalikkusele tundmatu rühmitus nimega Taassünni ja Reformi Liikumine kohalikule portaalile teate eestlaste pantvangistamisest. Teatele oli tõenduseks lisatud kolme mehe dokumendikoopiad. Liibanoni julgeolekuteenistus edastas aegajalt teateid röövis kahtlustatavate vahistamistest, Eesti saatis Liibanoni oma spetsialistid, keda aitasid nende Prantsuse kolleegid. Mida eestlaste röövijad nõudsid, oli endiselt ebaselge. 

 

Selgust ei toonud avalikkusele ka 20. aprillil internetti laetud video, milles röövitud eestlased pöördusid Liibanoni peaministri, Saudi ja Jordaania kuninga ning Prantsusmaa presidendi poole. Aidake meid, me oleme raskes olukorras, oli sealt kõlanud sõnum. Ei ühtegi viidet lunarahale või poliitilistele nõudmistele, puudus ka viide salvestuse ajale. Kaks kuud pärast röövi, mais 2011, hakkasid eestlased solidaarsuse märgiks oma vangistatud kaaslastega kandma siin kollaseid linte. 

 

Peaaegu neli kuud kestnud draama lõppes õnnelikult 14. juuli hommikul ja mõned tunnid hiljem lehvitasid vabastatud pantvangid juba telekaameratele Beirutis asuva Prantsusmaa saatkonna rõdult. Järgmisel hommikul olid mehed kodus. Jaanuaris aasta tagasi mõistis Liibanoni kohus 27 inimest eestlaste röövimises süüdi. Viis neist said eluaegse. 

 

Miks ma seda kümne aasta tagust õnnelikult lõppenud seika täna meenutan? Sellepärast, et loodetavasti saabub üsna pea taas aeg, mil minusugused haiglase rännukire käes vaevlevad tegelased saavad taas maailma eksootilisi paiku avastada. Siis tuleb aga lisaks tavapärasele ettevaatusele arvestada ka ilmselt uue reaalsusega. Pandeemia on muutnud maailma ja muutnud inimesi. Piirangutest põhjustatud äng ja nende lõppemise eufooria ei pruugi alati ja kõikjal tähendada sõbralikku turvalisust.

 

Õnnetuste, kurikaelte. äärmuslaste ja lihtsalt mölakate vastu ei ole vaktsiini leiutatud. Esmaseks ja ilmselt ainsaks vaktsiiniks targalt reisides oleme me ise. 


Eelmisele lehele