KUKU BLOG

Vaktsiiniviisat oodates
26.03.2021  

Kakskümmend aastat tagasi autoga Vahemere põhjarannikule reisides tuli veeta pikki tunde erinevate saatkondade uste taga, et tookord veel siniste kaantega Eesti kodaniku passi järjekordne Euroopa riigi viisa saada. Päris palju tuli maksta viisalõivu. Kaks aastat tagasi võis sama teekonna läbida nii, et taskus olid vaid pangakaardi kõrval samasuguse formaadiga ID-kaart ning juhiluba. Korraliku liiklejana võis Lõuna-Euroopasse sooja mere äärde ja tagasi reisida nii, et mitte kordagi ei tundnud mitte keegi sinu dokumentide vastu huvi. 

 

Me keegi ei tea, mis ootab meid ees kahekümne aasta pärast. Inimloomusesse kodeeritud rändamise või reisimise kirge saab ilmselt ohjata ja piirata üsna edukalt lühikest aega. Keerulisem on seda teha pikka aega. Nõukogude Liidus „raudse eesriide“ taga elades muserdas meid küll teadmine, et päris välismaale sõita ei saa, aga kommunistlik kuuendik planeedist võimaldas „raudse eesriide“ sees siiski liikumist. Soovi korral võis seigelda Valge ja Musta mere ääres, kõrgmägedes, kõrbetes, orgudes, nostalgilistes iidsetes linnades või siis jubedat nõukogudeaegset olmet peegeldavates uusasundustes. 

 

Täna on Euroopa ühiskodu otsustajad jõudnud punkti, kus tuleb teha kiireid ja keerulisi otsuseid. Eesmärgiga taastada vaba liikumine Euroopa Liidus ka jätkuva koroonapandeemia ajal nii palju, kui see on võimalik. Mitte just tavalise ülekaaluka üksmeelega toetas Euroopa Parlament selle lahendusena ühtse vaktsiinipassi ehk rohelise digitõendi kasutuselevõttu. Kiiret kasutuselevõttu. Juba sellel suvel. 

 

Vastust vajavad küll veel mitmed küsimused, millesse Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament loodetavasti ei takerdu. Näiteks kas saab ja kas üleüldse tohib piirata nende inimeste vaba liikumist, kellel on küll taskus Euroopa Liidu pass, aga kes ei ole ennast vaktsineerinud? Või siis selline küsimus: kes kinnitab käsi pühakirjal, et sellise vaktsiinipassi terviseandmed oleksid kaitstud? Vaktsiinipassi kiire kasutuselevõtt eeldab muidugi ka seda, et vaktsiini on piisavalt kõigi jaoks, kes ennast kaitsesüstida soovivad ning kahtlustused vaktsiinide sahkerdamise üle hajuvad.

 

Vaktsiinipass ehk roheline digitõend hakkab siis näitama, kas selle omanik on vaktsineeritud, saanud negatiivse testitulemuse või siis viiruse läbi põdenud ja terveks saanud. See uus reisidokument eeldab muidugi kõigi 27 liikmesriigi ühist kokkulepet ühiseks lähenemiseks. Nii ei tohiks passiomanikku reisimisel enam sundida karantiini. Ja kõik praegu riigiti kehtestatud väga erinevad piiriületuse piirangud kas kaovad või on vähemalt ühesugused. 

 

Viirus on uue passi kasutuselevõtu kiirteele muidugi püstitanud mitmeid takistusi. Kas vaktsiin tagab ikkagi täieliku immuunsuse? Kas täna passi kantud negatiivne test on negatiivne ka homme? Või kas viiruse läbi põdenud ja sellest tervenenud inimesel ikka on organismis vajalikud antikehad? Muide, ma ei ole lugenud mitte ühtegi usaldusväärset väidet selle kohta, kaua tänaste vaktsiinide mõju meie organismis kestab. Aasta? Kaks? Kolm? Kogu elu? 

 

Praegu on nii, et iga riik piirab reisimist oma pidevalt muutuvate reeglite järgi. Nii näiteks peavad alates pühapäevast kõik Saksamaale lennata soovivad inimesed juba enne pardale astumist ette näitama viimase kahe ööpäeva jooksul tehtud negatiivse koroonatesti. Tegelikult nõuavad seda mitmed riigid juba mitu kuud. Täna on ütlus „elame ja näeme“ päevakajalisem kui kunagi varem. Mina ootan vaktsiinipassi ja selle mõju pandeemiaeelse normaalsuse taastumisele huviga. 

 

Elame ja näeme. 


Eelmisele lehele