KUKU BLOG

Vastutus, viisakus ja demagoogia
07.04.2021  

Täna mõtisklen ma vastutuse, viisakuse ja demagoogia üle.

 

Vastutus tähendab seda, et inimesel on oma tegevuse tulemusena alati mingid moraalsed või materiaalsed tagajärjed. Olgu need siis suurepärased, head, parandatavad või läbi kukkunud. Liiga sageli püütakse vastutust veeretada millegi umbmäärase kaela. Näiteks mõne riigi, rahva või organisatsiooni kaela. Tegelikult võtab iga otsustaja vastutuse vabatahtlikult ja umbmääraseid vastutajaid juhivad ikkagi inimesed. Olgu selleks siis Vladimir Putin oma lähikondlastega, kes juhivad Venemaad, või 101 parlamendiliiget ja valitsusjuht Kaja Kallas, kes juhivad Eestit. 

 

On üks hästi ära unustatud ütlus: kui koristaja varastab, siis direktor vastutab. Muidugi vastutavad oma valdkonna tegevuse eest nende valdkondade juhid. Ametite direktorid, kelle üle vastutab kas kohalik võim või riigivõim. Ministrite koosluse ehk valitsuse iga üksiku liikme tegevuse eest vastutab kõige üldisemalt peaminister ehk valitsuse juht. Seepärast sisaldabki tema amet sõna „pea“. Demokraatlikus riigis saab peaministrit vastutusele võtta eelkõige riigikogu kui kõrgema võimu ehk rahva valitud esindusorgan. 

 

Igas kriisis on ootused otsustajate vastutusele väga kõrged. Ja kriitika nende otsustele väga võimas. Segaste sõnumite sogases vees on väga keeruline ja paiguti võimatu säilitada külma pead. Nii otsustajatel kui otsuste ootajatel või nende pihta tulistajatel. Seepärast on iga selge sõnum ja konkreetne otsus, olgu ta siis tagantjärele kasvõi kaheldav, ikkagi otsus. Riigikogu esimeest Jüri Ratast võib ja tulebki kritiseerida otsuse eest loobuda kahtluse alla seatud Astra Zeneka vaktsiinist. Ka mina arvan, tõsi küll - kõiki taustu teadmata – ,et see ei olnud riigimehelik. Aga see oli otsus. 

 

Viisakus on seotud väärikusega, väärikus omakorda lugupidamisega. Viisakus ei ole pelgalt pakend. Kriisiaegse riigikogu arupärimised on kohati kaugenenud sellest viisakusest, mida meile on õpetanud kodu, kool ja elu ise. Peaminister peab parlamendiliikmetele aru andma ja parlamendiliikmed peavad peaministrilt aru pärima, kuid mõlema poole maine huvides võiks see protsess meenutada veidi vähem seriaalist Wremja tuntud rullnokkade Aiku ja Petsi suhtlemist. Paar nädalat tagasi küsis üks rahvaesindaja, kas valitsusjuht on elus? Täna ütles valitsusjuht otse välja, et tunneb riigikogust vähem puudust, kui riigikogu temast. 

 

Shoti vanasõna kõlab nii: Parem on viisakas olla, ütles vanaeit ja viipas kuradile tervituseks. Ja miks ei võiks koroonaajal nalja saada ka kõige kõrgemal tasemel?

 

Demagoogia on kuulajate ebaaus mõjutamine kõnekate kujundite kaudu. Andrus Ansip iseloomustas Eesti valitsust juhtides üht ühiskonnagruppi kui „fooliummütse kandvaid seemnesööjaid“. Aeg-ajalt tõuseb poliitilistes vaidlustes taas lauale põhiseadus, mis lubab ühte ja keelab teist. Kas te teate kedagi, kes teab kedagi, kellel on kogu põhiseadus peas? 

 

Milline on aga tänase kriisi üks kõige levinumaid demagoogiavõtteid? Klassikat pole vaja uuesti leiutada. See on auditooriumi üle ujutamine vastandlike arvudega. Ja nüüd teile ülesanne. Kuidas mõista järgmist lauset? 

 

Eestis on vaktsineeritud üle 300 000 inimese, mis teeb 21 protsenti, kuid Euroopas on Astra Zeneka vaktsiini saanud üle 20 miljoni inimese, neist paarikümnel on diagnoositud tromboos, samas kui 30 miljoni lennureisija kohta esineb 20 000 tromboosijuhtu. 

 

Mina selle lause lahendamisega toime ei tulnud. 


Eelmisele lehele