KUKU BLOG

Valge raamat ja valgusfoor
08.04.2021  

„Valge raamat“ on rahvusvaheline termin dokumendist, mis esitab võimalikud arenguteed tulevikuks ja teatud juhised nende saavutamiseks. 

 

Vähe usutav, et valitsuse esitatud „Valgest raamatust“ saab bestseller. Ilmselt mitte – olen selle teatud igavust tundes läbi lugenud ja midagi põrutavalt uut, kuidas võitluses viirusega võitjaks tulla, ma sellest ei leidnud. Kõiki selles dokumendis esitatud soovitusi, mis paiguti sarnanevad korraldustele, olen ma viimase aasta jooksul kusagilt kuulnud või lugenud. 

 

Ometigi on sellel valitsuse dokumendil väärtus. Nüüd on vähemalt muidu infopõllule laiali puistatud tegevuse üldised eesmärgid ja juhised kokku koondatud. Ja kõikvõimalike kriiside puhul ammu rakendatud valgusfoori kujund taas jõuliselt avalikkuse ette toodud. Tõsi – sellel valgusfooril on tavalise kolme asemel neli värvi. Tõsi on ka see, et värvikujund on lihtne ja toimib kasvõi alateadvuses ühtviisi hästi sihtrühmas vanuses 4-94. 

 

Iseasi, kuidas me neid värve mõistame ja nendest kinni peame. Näeme ju igapäevaselt liiklejaid, nii jalakäijaid kui roolikeerajaid, kes peavad fooris vilkuvat rohelist lubavaks ja  kollast peaaegu lubavaks värviks. Pole harvad ka sellised juhtumid, kus äsja süttinud keelav punane justkui lubab kellelgi gaasipedaali vajutada või üle vöötraja joosta. 

 

Kardan, et sama näeme me ka viiruseristmiku ületamisel. Kipub olema ju nii, et kui valitsus hoiatab oranži värvi eest, mis tähendab kõrget nakatumisriski ja seab tegevustele päris karmid piirangud, siis tajuvad osad inimesed maailma endi ümber ikkagi veel valgusfooris vilkuva kollase tulena. Mõned koguni rohelisena. Või kui valitsuse fooris põleb punane, mis tähendab väga kõrget riski, tajub osa inimesi ikkagi paremal juhul kollast värvi. See ei ole seotud värvipimedusega. See on seotud väsimuse, närvilisuse, tüdimuse, rusutuse, surutuse ja veel miljoni meie ajus toimuva protsessiga. 

 

Aasta tagasi olin valmis ise noortekogunemist nähes neile vanamehelikult noomides märkuse tegema ja piirangutele viidata. Siis oli Eestis 27 nakatunut ööpäevas. Eile nägin ühes Tallinna pargis teismeliste gruppi. Ühel tüdrukul olid lillekimbud süles. Kõik noored jõid ontlikult mahla ja limonaadi. Ilmselt pidasid nad vabas õhus sünnipäeva. Ma ei öelnud neile midagi – mul oli nendest noortest hingekraapivalt kahju. Eestis oli veidi alla 800 nakatunu ööpäevas.

 

Peaministri poliitiline avaldus „Valge raamatu“ esitlusel kubises loosungitest. Me peame õppima sellega elama. Me peame ühiskonnas kokku leppima kindlates reeglites. Kõik ideed on teretulnud. Õige! Ainult et küsimused, kaua me õpime ja kaua me kokku lepime, on vastuseta. Sellepärast, et neid vastuseid täna ei ole. Tegelikult on meil üks suur eesmärk:  jõuda viirusest vabanemiseks millegi sarnaseni, nagu oli 1987 alanud „Laulev revolutsioon“. Ühine eesmärk, kokkulepped ja uued ideed viisid meid pimedast viiruslikust riigist vabadusse. Siis saime hakata õppima.  

 

Kõige üldisemalt on „Valgel raamatul“ üks eesmärk. Et me ei satuks ohustatud liike loetlevasse „Punasesse raamatusse“. Teine eesmärk on näidata viirusele oma võitluslikku lippu. See see lipp ei tohi ega saa kujutada valget kotkast valgel taustal. 


Eelmisele lehele