KUKU BLOG

Karmid kujundid
14.04.2021  

Linnaliinibussi tunginud korrakaitsjad lohistavad sealt välja maskita inimesi, panevad neil käed raudu, topivad akendeta furgoonautosse ja viivad teadmata suunas minema. Raskelt relvastatud märulipolitsei peksab laiali käputäie inimesi, kes on rahulikult kogunenud linna keskväljakule kevadpäikest nautima ja viitavad rahvusvärvides plakatitel oma soovimatusele kehtivatele kogunemispiirangutele alluda. Korrakaitsjad väänavad nägupidi sillutisele naisterahva, kes kandlel rahvusviise sõrmitsedes rahumeelsete meeleavaldajate meeleolu üleval püüab hoida. Ööpimeduses ajab korteriuksel kajav raske koputus voodist välja vanaproua. Pange riidesse ja tulge kaasa, kõlab vormikandjate suust vastuvaidlematu korraldus. Kuhu, uurib ehmunud proua. Te olete vaktsineerimata, me isoleerime teid, kõlab vastuvaidlemist keelav vastus. Järgmisel hommikul teatab siseminister, et riigikogu on pandud vaikivasse olekusse ja tulevikus pole parlamendil enam luba kokku tulla. Isegi veebi vahendusel mitte. 

 

See, mida ma eespool kirjeldasin, on iseloomulik politseiriigile, vaikivale ajastule ja diktatuurile, kus saavad julmalt karistada kõik, kes ei riietu, ei käitu, ei räägi ja isegi ei mõtle nii, nagu peab. Nii, nagu ette on nähtud. Moel või teisel oleme me seda ise või siis paremal juhul lähiajaloo sündmusi kirjeldavate lugude kaudu tajunud. Thbilisi 1989. Vabadust nõudvate grusiinide vastu lasti käiku sapöörilabidad ja mürgigaas. Bakuu 1990. Vabadust nõudvate aserite vastu saadeti tankid ja automaaturid. Vilnius 1991. Vabadust nõudvad leedukad põrkusid tankiroomikute ja automaaditulega. Minsk 2020. Vabadust nõudvad valgevenelased said tunda kumminuiade hoope ja käeraudade pitsitust. 

 

Ma pean tunnistama, et kui mind vastandada 202 inimesega ja paluda näidata, kes nende hulgast on 101 riigikogu liiget, siis jääksin ilmselt mõne parlamendiliikme puhul jänni. Kert Kingo tunneksin ma ära, ilmselt ka seetõttu, et ta oli mõnda aega eelmises valitsuses minister. Nii ei saa me eeldada ka seda, et politseinikud tunneksid autoaknast ära kõik riigikogu liikmed, kellele on antud eriõigus liigelda Toompeal teistmoodi, kui nende valijatel. Eriti veel siis, kui nad kannavad kohusetundlikult maski. Kui nüüd politseinik teeb liiklejale märkuse sõita riigikogu hoone juurde tavainimeste teed mööda, aga liikleja on kogemata eriõigustega parlamendiliige, siis see ei ole politseiriigi tunnus. Taolise täiesti tähtsusetu seigaga ei pea tegelema peaminister ja ka mitte siseminister. Isegi mitte politseiprefekt. Liiga palju isegi mitte meedia. On muud, millega tuleb tegeleda. 

 

Kui riigikogu opositsioonipoliitik nimetab valitsusjuhti avalikult Kaja Lukašenka Kallaseks ja siseministrit Kristjan Putin Jaaniks, siis pälvib see kindlasti meedia tähelepanu. Kasvõi sellepärast, et "vaikivasse ajastusse liikuvas politseiriigis" julgeksid seda endale lubada tõesti ainult kõige julgemad. Õnneks paneb selline pilkamine enamusi inimesi muigama. Sest pilkamine on poliitilise suhtlemise üks täiesti normaalne osa. Hirmutamine seda paraku ei ole. 

 

Muidugi tuleb ühiskonna ülereguleerimisega tegeleda. Seda enam, et juba praegu korraldavad kaks kolmandikku Eestis kehtivatest seadustest moel või teisel kõikvõimalikku järelevalvet. See on paraku trend, et riigil on kiusatus jälgida, koguda ja töödelda igasuguseid andmeid, teadmata päris täpselt, mida selle andmelaviiniga peale hakata. Aga selle nähtuse nimi ei ole politseiriik ega vaikiv ajastu. 

Selle nähtuse nimi on isetekkeline vohav bürokraatia, mille vastu on täiesti lubatud ja lausa kohustus võidelda meil kõigil – ajakirjanikel, poliitikutel, ametnikel ja muidugi valijatel. 

 

Täna soovitan ma aga olla karmide kujunditega ettevaatlik. Nende põhjuseta kasutamine devalveerib selliste terminite tegelikku tähendust. See tähendab, et kui kunagi peaks meil tõesti tekkima põhjus rääkida politseiriigist ja vaikivast ajastust, siis ei pööra inimesed sellele enam tähelepanu. Teate ju küll lugu karjapoisi rumalast naljast, kes karjus, et hunt tuleb. Ükskord hunt tuligi.  


Eelmisele lehele