KUKU BLOG

Kõigest 102 aastat tagasi
23.04.2021  

Täna, jüripäeval 102 aastat tagasi, kogunes esimest korda päris esimene päriselt valitud Eesti parlament Asutav Kogu. Nagu ka täna, oli siis eriolukord. Punaarmee oli küll Eesti piiride taha tõrjutud ja Petseri Eesti linnaks saanud, kuid ametlikku rahu kommunistliku Venemaaga veel ei olnud. Täna ei ole Petseri Eesti linn, meil ei ole piirilepingut Putini Venemaaga ja viiruse nimeline vaenlane pole Eesti piiride taha tõrjutud. 

 

102 aastat tagasi alustanud parlament aga on õnneks alles. Samade ülesannetega, nagu 23. aprillil 1919 Asutava Kogu esimees August Rei oma paatoslikus avakõnes ütles. „Eesti rahvas on meid valinud oma saatuslisi eluküsimusi otsustama. Meie kõigi peale on rahvas suure, raske ja vastutusrikka ülesande seadnud“. 102 aastat tagasi alustanud Asutava Kogu mandaat oli väga kõrge, tookord käis 124 rahvaesindajat valimas 80 protsenti selleks õigust omanud Eesti kodanikest. Viimastel riigikogu valimistel on aktiivsus olnud 64 protsenti. 

 

Asutav Kogu kinnistas Eesti ajalukku sellised nimed nagu Ado Birk, Konstantin Konik, Hans Kruus, Mihkel Martna, Johan Pitka, Jaan Poska, Konstantin Päts, Johannes Semper, Jaan Tõnisson, Jüri Uluots, Jakob Westholm ja paljud teised. Samamoodi, nagu on tänane riigikogu ja eelmised parlamendid kinnistanud Eesti ajalukku paljude meie elu korraldanud poliitikute nimed. 

 

Asutava Kogu esimene juht August Rei oli advokaat. Tollaste sotside juht ja üks peaideolooge. Ta kuulus kuude parlamendi koosseisu, täna ei ole selliseid poliitikuid just liiga palju. Võib öelda, et August Reil mõneti isegi vedas. Saatuslikul 1940. aastal oli ta Eesti saadik Nõukogude Liidus, kust tal õnnestus Rootsi põgeneda. Paguluses oli ta Eesti eksiilvalitsuse välisminister ja peaminister presidendi ülesannetes. Õnneks puhkab Stockholmis surnud poliitik täna kodusel Metsakalmistul. 

 

102 aastat tagasi peetud paatoslikus kõnes viitas Rei tänagi olulistele teemadele. „Oma kurvastuseks peame tunnistama, et omavoli tarvitamine veel nii sagedasti meie vabariigis umbrohuna lokkab,“ viitas Rei ja kutsus Asutavat Kogu seda umbrohtu välja kiskuma ja hävitama. Seda umbrohtu pole siiani lõpuni välja kistud ja hävitatud, aga eesmärgina peaks see endiselt olema meie kõigi teadvuses. 102 aastat tagasi ütles Rei, et põhjalikult ringi vaadates ei leia me „ühtegi väikest nurgakest, kus mitte põhjalikud uuendused tarvilikud ei oleks“. Justkui oleks Rei pidanud oma kõne täna, mitte 102 aastat tagasi. 

 

Ka minu tänane kommentaar on tavalisest ilukõnelikum. Sest ma jagan, nagu ilmselt teiegi, poliitiku sajanditagust mõtet: me oleme kindlad, nii suured kui raskused ka ei oleks, meie suudame neist üle saada ja kuivõrd me neist jagu saada jõuame, niivõrd mõistab ajalugu meid õigeks. 

 

Ilusat jürikuu viimast nädalavahetust!


Eelmisele lehele