KUKU BLOG

Praha kevad
26.04.2021

Olin 68 kevadel pooleteise aastane. Õppisin käima ja rääkima ja turvalises Tartu kodus polnud mul loomulikult õrna aimugi nendest keerulistest sõnadest, mida isa ja ema tookord omavahelistes vestlustes ilmselt ikka kasutasid. Alexander Dubček näiteks. Või Leonid Brežnev. Või tankid. Vene sõjavägi. Praha kevad. 

 

89 ma juba kõndisin, rääkisin ja mõtlesin. Tänaseks meie hulgast lahkunud Ago-Endrik Kerge tõi siis Vanemuise teatris lavale Tauno Yliruusi näidendi „Magamistoad“. Kaks laval kõrvuti asuvat magamistuba asusid tegelikult kaugel, üks Moskvas ja teine Prahas, aga nende magamistubades aetud jututeemad olid kevadel 32 aastat tagasi eestlaste jaoks üliolulised. Kas Nõukogude Liit pöördub tagasi õudsesse stagnatsiooni, mida oma magamistoas ülistas Leonid Brežnev, või on maailm siiski võimeline stagnantide kiuste muutuma ja üha enam vabaks saama, mida lootis oma magamistoas Tšehhoslovakkia juht Alexander Dubček. 

 

1968. aasta Praha kevad lõppes sama aasta sügisel veriselt. Aga tšehhid ja slovakid ise said kasvõi üürikese aja tunda olemise talumatut kergust, mida kirjeldab oma raamatus Milan Kundera, ja süstisid seda olemise talumatut kergust ka teistesse alla surutud rahvastesse Euroopas. Meie jaoks olid hilised 80ndad ju omamoodi olemise talumatu kergus koos rahvuslipu, öölaulupidude, tsensuuri alt minema lipsanud ajakirjanduse ja tuliste vaidlustega, kuidas ikkagi taastada iseseisev Eesti riik. Tühjade poelettide ja Interrinde kiuste.

 

2002 rääkisid Prahast taas kõik Eesti, Läti ja Leedu inimesed. Just siis, sügisel 19 aastat tagasi, otsustasid Tšehhimaa pealinnas kogunenud NATO riigipead, et Balti riigid koos Bulgaaria, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveeniaga saavad maailma kaitsealliansi uuteks liikmeteks. Tšehhi oli saanud jala NATO ihaldatud ukse vahele mõned aastad varem. 

 

Täna, kui puhkenud on uus poliitiline märul, millesse loomulikult on seotud Venemaa, on paslik meilgi meeles pidada seda Prahas saadud NATO piletit koos seal antud lubadustega olla toeks kõigile meie liitlastele. Eesti on õnneks reageerinud ja solidaarselt tšehhidega saatnud riigist välja ühe Venemaa diplomaadi. Mõned riigid on tšehhidele veel nähtavat toetust avaldanud. Aga sugugi mitte kõik, kes on võtnud endale kohustuse oma liitlasi toetada. 

 

Muidugi ei taha mitte keegi suhteid Venemaaga ühepoolselt, teadlikult ja sihilikult halvendada. Aga kusagil läheb ka meie suure naaberriigi puhul see poliitiline piir, mis ei võimalda hambad ristis või unist ükskõikset nägu tehes neid suhteid iga hinna eest parandada. Tsiteerides ajalehte Postimees: üksikute riikide soolodel Venemaa vastu pole mõtet ja see näitab Moskvale, et lääs on taas kord Vene-küsimuses lõhenenud.


Eelmisele lehele