KUKU BLOG

Tsaaririik ja paariariik
28.04.2021  

Minu meelest on Eesti päris sõbralik riik. Kui meenutada viiruse eelseid aastaid, siis olid jõulude ajal Tallinna vanalinna uudistamas tuhanded turistid Venemaalt, kes nautisid mitte ainult UNESCO pärandi hulka kuuluvat vanalinna, vaid ka euroopalikku teenindust. Pealegi sai siin vene keelega ikka veel üsna hästi hakkama. Venemaa numbrimärkidega keskmise sauna suurused džiibid ummistasid veel paari aasta eest Narva-Jõesuu spaahotellide esiseid parklaid. Ebasõbralikku ja ebaturvalisse riiki ju turistid massiliselt ei sõidaks. 

 

Koos Eestiga on ebasõbralike riikide nimekirjas Ameerika Ühendriigid, meie lõunanaabrid Läti ja Leedu, aga ka mõistetavalt Tšehhi ja Poola ning otse loomulikult Gruusia ja Ukraina. Viimase kahe riigiga on Venemaa sõjajalal ja okupeerib seal päris lahmakaid piirkondi. Sellesse nimekirja kuulub ka Suurbritannia, riik, kus Venemaa luure on püüdnud tegutseda lausa 1950-ndate aastate „vihmavarjutorke“ stiilis. Kui meenutada kasvõi Inglismaal poliitilise varjupaiga saanud Aleksandr Litvinenko, Sergei Skripali ja tema tütre Julia mürgitamisi. 

 

Tegelikult on sellesse Kaukaasiast kuni USA läänerannikuni ulatuvasse klubisse kuulumine natukene isegi auasi, ehkki see võib kõlada totralt. Sest kellele meeldiks olla mingisuguses ebasõbralike nimistus. Aga see pole meile esimest korda. Olime ebasõbralikud pärast pronksiöid 2007, pärast Gruusia sõda 2008 ja pärast demokraatlike ilmingute toetamist Kiievis Euromaidanil 2013. Meie ameerika ja inglise sõprade jõuline julgeolekut tagav kohalolek siin ei ole naaberriigile just sõbralikkuse väljendus. 

 

Mida üldse tähendab väljend ebasõbralik? Peaaegu kõike. Suhtumine võib olla ebasõbralik, mis ei tähenda veel vaenulikkust. Vastuvõtt võib olla ebasõbralik. Kõnepruuk võib olla ebasõbralik. Ajakirjandus võib olla ebasõbralik. Ebasõbralik võib olla nägu, ilme, pilk, hääletoon, aga samahästi ka kütmata ruum või auklik tänav. 

 

Millised on Venemaa eesmärgid? Neid on laias laastus kolm.

 

Muidugi soovib Venemaa meedia vahendusel maalida võimalikult palju enda poliitilisse-, kultuuri- ja keeleruumi kuuluvatele inimestele pilti ühest ebasõbralikust riigist. Riigist, kus näiteks tõrjutakse vene keelt ja sunnitakse vene lapsi õppima võõrast, keerulist ja väikest eesti keelt. Ja panna nendest osad tulevikus turistidena valiku ette. Sama püüdis Venemaa teha juba aastate eest Gruusiaga, kuulutades venelaste hulgas ülimalt armastatud veinid ja Boržomi mineraalvee mürgiseks. Sellest ei tulnud midagi välja. Ilmselt oleks tulutu ka Balti sprottide mürgiseks kuulutamine – venelased lihtsalt armastavad neid. 

 

Teiseks on nüüd Vene võimudel enda jaoks suurem moraalne põhjendus takistada ebasõbralike riikide diplomaatide, ärimeeste ja ajakirjanike tööd. Näiteks viisataotlust tagasi lükates võib ebasõbralikust riigist saabunud kauba milligrammi haaval läbitollimist piiril. Ja mida kõike veel, selleks et takistada majanduslikke ja isegi kultuurisuhteid kahe naabermaa ja kahe rahva vahel. 

 

Kolmandaks saab Venemaa testida nüüd meie suhteid liitlastega. Ehk põhjalikult jälgida, kuidas suhtuvad meisse kui „ebasõbralikesse“ riikidesse need meie liitlased, kes pole saanud märget „ebasõbralikud“. Näiteks Prantsusmaa ja Saksamaa. Ja mõned riigid veel. 

 

Võtame seda kõike siiski kui tänast poliitikat. Sanktsioonidele sanktsioonidega vastamine on siiski leebem meede, kui mõned karmimad võtted. Ja suhtugem venelastesse sõbralikult, meil pole ju mingit põhjust neid automaatselt tänaste ebasõbralike Venemaa juhtidega samastada.  


Eelmisele lehele