KUKU BLOG

Kool kui kiusatus
13.05.2021  

Taas on kõne all hea valimistava ja poliitika tegemine koolides. Olukord ei ole õnneks hull, aga koolijuhtidele, õpetajatele ja ennekõike poliitikutele tuleb aeg-ajalt meelde tuletada, et haridusasutus on peenike ja tundlik masinavärk, milles ühe partei poliitikal ei tohiks kohta olla. Mis ei tähenda, et õpilastel, õpetajatel ja koolijuhtidel ei tohi olla maailmavaadet või parteilist eelistust. 

 

Koolipidajast omavalitsus ja haridussüsteemi juhtiv ministeerium on ju niikuinii parteipoliitilised. Meie ühiskond ja riik on seda tugevam, mida rohkem noored huvituvad poliitikast. Aga see ei tohi tekitada poliitikutes kiusatust gümnaasiumiõpilasi kooliseinte vahel eraldi mõjutama hakata. Rääkimata veel noorematest. 

 

Ma meenutan aeg-ajalt õudusega veerandsajandi tagust juhtumit. Läksin lapsele lasteaeda järgi. Laps võttis oma riidekapist uhkelt välja ühe tookord tuntud poliitiku värvilise piltpostkaardi ja ühe tookord tegija erakonna värvides õhupalli. Minu tungivaid palveid need asjad ära visata või vähemalt isa kotti peita laps ignoreeris. Ja nii me läksimegi lasteaiast rahvarohkeid tänavaid mööda koju – laps uhkelt parteivärvides õhupalli ja tuntud poliitiku postkaarti käes hoides, sõltumatust ajakirjanikust isa häbi pärast maa alla vajudes. Õhupallid ja poliitiku postkaardid ei olnud loomulikult ainult minu lapse, vaid ka kõigi tema rühmakaaslaste riidekappides.

 

Sellist jama õnneks, ja loodetavasti, enam kusagil Eestis ei toimu. Mis ei tähenda, et poliitikud ei ürita teha katseid enne valimisi koolidesse tungida. Üks reformierakondlasest riigikogu liige hakkas kuus aastat tagasi enne valimisi  Tallinna koolides ettevõtlustunde andma ja teatas, et kõik on puhas ja korras, kuna tasu ta oma loengute eest ei küsi. Tegelikult ei tohiks kooli esinema kutsutud asjatundjad – poliitikutest politseinikeni ja kaitseväelastest korstnapühkijateni – mõeldagi tasu küsimisele. Noortele oma tegevuse tutvustamine on missioon, mida ei tehta raha eest.

 

Ega lihtne ei ole. Kujutan ennast ette ühiskonnaõpetuse õpetajana, kelle käest lapsed uurivad, kas ajakirjanduses avaldatud arvud Jüri Ratase peaministrina tehtud pealtnäha priiskavatest arvetest vastavad tõele ja kas see peabki niimoodi olema. Mida vastata? Kuidas seletada? Eriti veel, kui koolidirektor kuulub näiteks Keskerakonda ja kooli pidav omavalitsus on ka Keskerakonna käes. Kui õpilased uurivad, keda oktoobrikuus valima minna, siis on vastust leida lihtsam. Noored inimesed tuleb kättpidi viia maailmavaate, südametunnistuse ja neid kõige rohkem puudutavate kodukoha probleemide juurde. 

 

Kool ei tohi teha parteipoliitikat, aga kool ei tohi noori ka poliitikast eemale peletada. Kooli üks ülesanne ongi ju see, et sellest väljuvad aktiivsed oma arvamust omavad inimesed. Mõnedest neist saavad suurepärased ja ausad poliitikud. Muidugi võib kool pakkuda ja ehk peabki enne valimisi pakkuma erakondadele ja valimisliitudele oma vaadete tutvustamise võimalust. Aga võrdsuse põhimõttel, kedagi eelistamata ja kedagi eiramata. Kindlasti ei tohi tekkida olukorda, kus koolipidajast X partei omavalitsuse, samasse parteisse kuuluva koolijuhi ja sama partei nimekirjas oleva õpetaja vahel tekib enne valimisi ühesuunaliste sõnumite liiklusega sile asfalttee. 

 

Kool ei saa ega tohigi olla poliitikavaba. Aga kool peab olema parteivaba. 

 

Soovin valimiste valvuritele ja vabale ajakirjandusele jõudu ning teravat pilku. Ja koolirahvale innustavaid arutelusid. 


Eelmisele lehele