KUKU BLOG

Sõda sümbolitega
17.05.2021  

Viimase suure majandussurutise ajal 2008 tõusis valitsuse kokkuhoiulauale korraks plaan minna kulude kärpimise plaaniga orkestri kallale. Plaan ühendada kahe jõustruktuuri, kaitseväe ja politsei orkestrid üheks. Tookordne krokodillide komisjoniks kutsutud kärpemeeskond sümbolite kallale ei läinud. Nüüd tegeleb kogu Eesti ajakirjandus usinalt kahe asjaga. Kaitseväe kulude kokkuhoiu ja endise peaministri priiskamisena tunduva tegevusega. 

 

Püüdes panna ennast kaitseväe juhataja kindral Martin Heremi sõjaväelase saabastesse, siis on esmapilgul kärpeotsuste langetamine lihtne. Kaitsevägi peab Eestit kaitsma ja kui tuleb kokku hoida, siis saab seda teha sealt, millel on võimalikult väike mõju Eesti julgeolekule. Kaitseväe orkestril ja kaplaniteenistusel on esmapilgul tõepoolest mõju Eesti kaitsevõimele väiksem, kui väljaõppe kokkutõmbamisel või relvasüsteemide arendamise pidurdamisel. 

 

Kaitseväe orkester ja kaitseväe kaplanid on sümbolid ning sümbolite kallale minek tähendab alati vähemalt keskmise suurusega avalikku plahvatust. Selle plahvatuse on kindral Herem nüüd ka korraldanud. Kui korra piiluda selle otsuse taha, siis võib seal tajuda mitmeid esmapilgul nähtamatuid allhoovusi. 

 

Kõigepealt juba minu poolt mainitud sümbolid. Poliitikutel on väga keeruline avalikult välja öelda, et näiteks kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamine on vältimatu ja see tuleb ära kannatada. Või öelda, et kaitseväe kaplanite tegevuse lõpetamine on eelarve kokkuhoiu mõttes hädavajalik. Võib-olla on kindral Heremil hoopis sõjamehelikult kaval taktika sundida poliitikuid ütlema, et kärpida tuleb kusagilt mujalt. Mitte sümbolitelt. 

 

Sümbolitel on tohutu tähendus. Ka nendel sümbolitel, mille peale me igapäevaselt ei mõtle ja millega me igapäevaselt ei tegele. Nagu näiteks kaitseväe orkester. Või kaitseväe kaplanid. Sümbolid aitavad tõlgendada ajalugu, aga nad saavad oma tähenduse üksnes suhtes teiste sümbolitega. Ma pean silmas seda, et ühe orkestri laialisaatmine ei omaks üksinda ilmselt kuigi suurt tähendust, aga kaitseväega seotud orkestri tegevuse lõpetamine omab just kaitseväega seonduvalt hoopis suuremat mõju. Sümbolid on alati ideoloogilised. Nagu „valge laev“. Või laulupidu. Sellist poliitikut, kes ütleks, et majandusraskuste tõttu tuleb laulupidu ära jätta, ei ole veel sündinud ja ilmselt ka ei sünni. 

 

Nüüd aga tagasi taktika ja strateegia juurde. Vandenõuteoreetikud on juba arvanud, et idee kaitseväe orkestri kinnipanekust oli kaval poliitiline käik, et juhtida avalikkuse ja ajakirjanduse tähelepanu kõrvale eelmise peaministri kuluarvete saagalt. Mina selliseid vandenõuteooriaid uskuma ei kipu. Küll aga võiks vaadata kulude kokkhoiu puhul otsa nendele tegevustele, millel pole sümbolväärtust. Kas sümbolväärtuse tähenduse omanud e-Eestis on ikka vaja nii palju administraatoreid ja ametnikke? Võib-olla on. Aga võib olla ei ole. 

 

Ma arvan, et tegelikult ka on nüüd käes aeg hakata tõsiselt tegelema riigivalitsemise reformiga. Tõsiselt ja teaduslikult, ilma riigile ja riigi sümbolitele kahju tegemata.   


Eelmisele lehele