KUKU BLOG

Narva narratiiv
19.05.2021  

Rohkem kui veerand sajandit tagasi oli Narvat raske pidada Eesti linnaks. Hermanni kindluse tornis lehvis küll sinimustvalge ja mõlemal pool jõge kontrollisid piirivalvurid passe, aga kuigipalju rohkem seda Eestit tänases Euroopa Liidu piirilinnas tookord polnud. Jättes Teise maailmasõja katastroofi kõrval – pean silmas Narva täielikku purukspommitamist - siis oli ilmselt selle linna lähiajaloo kõige murrangulisemaks ajaks 93. aasta südasuvi, mil tollased Narva ja Sillamäe omavalitsejad organiseerisid hiljem ebaseaduslikuks või vähemalt läbikukkunuks tunnistatud referendumi. 

 

Selle mõte oli kuulutada Narva ja Sillamäe autonoomseteks piirkondadeks. Selle ilmselgelt Narva jõe tagant toetatud rahvaküsitluse eesmärgiks oli teha Ida-Virumaast midagi sellist, nagu on Osseetia tänases Gruusias või Transnistria tänases Moldovas. Tunnustamata ja allumatud piirkonnad, mida valdavalt kontrollivad tunnustatud ja vabalt valitud keskvõimule allumatud oligarhid. Õnneks Ida-Virumaal nii ei läinud, ehkki säde sellele geopoliitilisele süütenöörile oli väga ohtlikult lähedal. 

 

Narvat on tabanud veel mitmed hoobid, aga sealsed tublid inimesed on sellest välja tulnud. Veerand sajandi eest tabas Narva suurimat tööandjat Kreenholmi manufaktuuri majanduskatastroof ja tehaseväravast astusid koondamisteade näpus ning pisarad silmis tänavatele sajad tublid Narva naised. Mõned neist olid töötanud manufaktuuris aastakümneid, see oligi nende elu. Ilmselt vaatas tookord nii mõnigi neist naistest pimedal ja kõledal Narva kaldapealsel seistes jõe teisele kaldale, samamoodi pimedusse mähkunud riigipiiri taga asuvasse Jaanilinna. Äkki saab seal tööd? Äkki saab sealt abi?

 

Täna on ainuüksi silmaga näha, kust kulgeb piir Euroopa Liidu ja idapoolse naabri vahel. Narva valgustatud promenaad on linnaelanike ja külaliste meelispaik. Jaanilinn on endiselt pimedusse mattunud. Narva Hermanni kindlus, suurepärane muuseum, katakombid, Raekoda, Narva kolledž, jõeäärne rannahoone, kohalik televisiooni- ja raadiostuudio ning muidugi piirilinna tulevikupärl Kreenholmi kvartal näitavad, kuidas Narva on järjekindlalt astunud kaasaegse linna suunas. Ma ei räägi ainult hoonetest, tänavatest ja vaadetest. Maria Kapajeva on näiteks raamatusse kogunud Kreenholmi tekstiilivabriku töötajate arhiivi ja hoidnud niimoodi ära selle piirilinna olulise mälukaotuse. 

 

Mul isiklikult on kahju, et Narvast ei saanud Euroopa kultuuripealinna. Mul on kahju ka sellest, et Narva rahvaarv on kahanev, sealsete pensionisaajate arv kasvav ja töötuid oli isegi headel aegadel statistiliselt rohkem, kui paljudes teistes Eesti paigus. Aga mul on isiklikult heameel üha uute sammude üle, mida Narva teeb. Üheks selliseks näiteks on paari päeva tagune sündmus, kus haridusminister ja linnapea allkirjastasid lepingu, millega Narva Eesti Gümnaasiumi hakkab pidama riik. 

 

Narva tekib omamoodi Eesti hariduslinnak ja see näitab riigi ja kohaliku võimu soovi anda valdavalt venekeelses linnas head eestikeelset haridust. Ilma kohalike elanike heakskiiduta olnuks sellise otsuseni jõudmine keeruline. Kohalikest on eestikeelseid vaid umbes neli protsenti, aga piirilinna eesti kogukonnale on ka vaja kindlust, et keel ja kultuur on Narvas olulised. Kunagi ütles üks Eesti poliitik välja mõtte, mille võiks seada suureks eesmärgiks. Eesti kultuuripealinn on Viljandi, Euroopa kultuuripealinn on Tartu ja Euraasia kultuuripealinn on Narva. 


Eelmisele lehele