KUKU BLOG

Monumendisõda Moskvas
21.05.2021  

Aeg-ajalt lahvatab niinimetatud „monumentide sõda“ mitte ainult meil Eestis, vaid ka meie naaberriikides. Lätlased on meie moodi arutlenud, millised monumendid linnaruumi peaksid sobima ja millised mitte. Viljandis kestab jant armastatud laulja Jaak Joala monumendi ümber siiani. Tallinnas kruvib aegajalt kirgi Pätsi monument. Mõned kuulajad kindlasti mäletavad, milline möll puhkes siis, kui Tallinna südalinna paigutati 2013. aasta sügisel Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini bareljeef. Selle pooldajad põhjendasid Jeltsini mälestust tema panuse eest Eesti veretule taasiseseisvumisele. Vastased viitasid muuhulgas Jeltsini alustatud verisele Tšetšeenia sõjale. Täna käib enamus tallinlastest Jeltsini näokujutisest mööda ükskõikse näoga ja vaid pealinna vaksali kanti sattuvad turistid pildistavad ennast Toompea nõlval koos Venemaa endise riigipea näoga. 

 

Venemaa pealinnas Moskvas on puhkenud lahing selle üle, kas kesklinnas salateenistuse FSB maja esisel väljakul tuleks taastada seal kunagi kõrgunud Felix Edmundovitš Dzeržinski monument. Dzeržinski oli üks kommunistliku Venemaa rajajaid, aga see selleks. Felix Edmundovitš oli kommunistliku salateenistuse looja ning massivangilaagrite süsteemi GULAG isa. Nii, nagu võib teda ajaloos nimetada NKVD, KGB ja ka tänase FSB isaks. Kindlasti oli ta veriste kätega mees. 

 

Kujutage ette, kui Eestis puhkeks arutelu selle üle, kas viia Viktor Kingissepa hiiglaslik pea Kuressaarde tagasi. Või taastada Balti jaama ees 1924. aasta detsembrimässuliste monument. Või püstitada Jõgeva koolimaja ette taas Lenini kuju. Õnneks meil sellist arutelu ei ole ja enamus neist linnaruumist kõrvaldatud punamonumentidest on huvilistele vaatamiseks väljas Maarjamäel ajaloomuuseumi õuel. Moskvas aga käib elav arutelu selle üle, kas Dzeržinski monumendi peaks linna kesksel Lubljanka väljakul taastama. 

 

Irina Paert on öelnud, et mälestusmärkide mahavõtmisega tekib tühi koht ja tühjus tõmbab ligi. Kivist Dzeržinski, kõhetu vana bolševik, kes oli vajunud mõttesse revolutsiooni saatuse üle, ilmus Moskva kesklinna 1958. aastal. 1991. aasta 22. augusti riigipöördekatse järel teisaldasid Moskva võimud selle ausamba ja ennetasid nõnda rahvamassi soovi see hävitada lõivuna lootusele, et reformid on pöördumatud. Viie aasta eest käis Moskva linnavalitsus välja idee, et oma järeleandmatusega tuntud Raudne Feliks võiks taas kunagise piinakambrina tuntud salateenistuse peakorteri esisel väljakul kõrguda.  

 

Sõltumatu uuringukeskuse Levada viimane küsitlus näitab, et enam kui pooled Moskva elanikud toetavad seda mõtet. Nende põhjendused on ilmselt mõjutatud paljuski Kremli kontrollitud kanalite ideoloogiast, mille kohaselt on Dzeržinski läinud ajalukku varaste ja korrumptantide halastamatu püüdjana. Minevikku ei tohi hävitada ja ajalugu tuleb mäletada, väidavad nad. Monumendi taaspüstitamise pooldajad on selle küsitluse järgi vanemaealised ja peamiselt praeguse presidendi Vladimir Putini toetajad. Monumendi taaspüstitamise vastased on nooremad pealinlased, kes kasutavad aktiivselt internetti ja soovivad linnaruumis näha politiseerimata monumente. 

 

Moskva linnavõim on oma ammuse idee elluviimiseks nüüd vajaliku toetuse kokku saanud. Ennustan, et kui „Raudse Feliksi“ kuju kerkib taas Lubjankale, alustab Kreml kampaaniat nimetada Volga äärne Volgograd taas Stalingradiks. Viitas ju president Putingi hiljutises riigi tähtsamas kõnes, et teda häirib Stalingradi lahingu üksikasjalise kirjelduse puudumine Venemaa koolide ajalooõpikutest. 


Eelmisele lehele