KUKU BLOG

Teine lahkumine
03.06.2021  

Uudiseid on palju. Eesti näitas eeskuju kasukaloomade kasvatamise keelustamisel. Pooled Euroopa Liidu elanikud soovivad selles liidus muutusi, selgus värskest üleeuroopalisest küsitlusest. Seda eelkõige kriiside kiirel ohjeldamisel ning tervishoiu taseme tõstmisel. Puidutööstus ja lindude pesitsusrahu ei leia kuidagi kokkuleppekohta. Eesti erakonnad otsivad esialgu oma tagatubades sobivat presidendikandidaati. Iisraelis kogus opositsioon kokku vajalikud hääled, et tõugata võimult seal terve igaviku püsinud Benjamin Netanjahu. Ja nii edasi ja nii edasi.

 

Selles teadete laviinis jäi peaaegu tähelepanuta see, et Afganistani pealinnas Kabulis langetati vardast meie sinimustvalge lipp. See märk tähistab Eesti vägede peatset lahkumist sõdivast riigist. Eesti on üks väheseid NATO riike Ameerika ja Suurbritannia kõrval, mis on järjepidevalt osalenud Afganistani sõjalistel operatsioonidel alates 2003. aastast. 18 Afganistanis oldud aasta jooksul osales sealsetel missioonidel ligi kolm tuhat meie meest ja naist. Üheksa meie sõdurit langes selles sõjas. 

 

„Koos sisse, koos välja,“ ütles Eesti lipu langetamisel Kabulis meie kontingendi ülem kolonelleitnant Vladislav Belov. Paar kuud tagasi otsustasid Ameerika Ühendriigid oma väed Afganistanist septembriks välja viia. See tähendas lahkumise otsust ka kõigile partneritele. Lähemate nädalate jooksul alustavad oma teekonda koju kõik Afganistanis teenivad kaitseväelased. Lisaks jalaväerühmale lõpetavad oma teenistuse selles riigis ka meie staabiohvitserid, sõjaväepolitseinikud ja meedikud. 

 

See on eestlaste jaoks tegelikult teine kord Afganistanist lahkuda. Aastatel 1980-1989 olid tookord Nõukogude armeesse valdavalt sunnitud meie noormehed samuti Afganistanis sõjas. See sõda nõudis tookord 36 Eestist sinna saadetud mehe elu. See sõda külvas hirmu. Koidikul Lasnamäel asunud niinimetatud nõukogude noorsõdurite jaotuspunkti jõudnud mehehakatistel polnud aimugi, kuhu nad teenima saadetakse. Korrumpeerunud armee ülbed seersandid käisid ja pommisid sõdurihakatistel raha välja: viie rubla eest sai ennast „Afganistanist vabaks“ osta. Tuhkagi. Tegemist oli lihtsalt hirmunud ullikestelt kodust kaasa antud raha äravõtmisega. 

 

Mis aga nüüd lõputult sõdivast Afganistanist edasi saab? 

 

Muidugi kestab kodusõda edasi. Aastakümnete jooksul on NATO koos liitlastega viinud Afganistani hulgaliselt sõjatehnikat ja igasugust varustust alates soomusmasinatest lõpetades väliköökide ja ilmastikukindlate telkidega. Maha jäetavad relvad monteeritakse muidugi kasutamiskõlbmatuks, aga muu träni jääb suures osas Afganistani. 

 

Ilmselt lisandub kodusõjale ka omamoodi vennatapu sõda. Need afgaanid, kes töötasid pikki aastaid koos NATO ja nende liitlaste vägedega, kardavad põhjusega oma elu pärast. Ka oma sugulaste elude pärast, sest valitsusvastase Talibani jõud ei ole sugugi raugenud ja nende idamaine kättemaks võib olla julm. See hirm ei ole asjatu – viimase kahekümne aasta jooksul on Taliban tapnud ja piinanud näiteks kümneid afgaani tõlke. 

 

Inimesed on olulised ja Afganistanist taanduvad liitlased, meie nende hulgas, peaksime vähemalt arutama, kuidas me saame aidata meiega koostööd teinud ja meid aidanud afgaane. Kas neile meie turvalises riigis elamisloa andmine on üks võimalusi? Inglismaa on seda praktikat rakendanud.

 

Kõige olulisem on lootus. Lootus, et Afganistan siiski saavutab mingisugusegi sisemise stabiilsuse. Ja lootus, et me ei peaks oma liitlaskohustust täites sinna enam kunagi vormis kaitseväelasi saatma. Lootus, et ei tuleks kolmandat korda. Ja sellele järgnevat kolmandat lahkumist.


Eelmisele lehele