KUKU BLOG

Tere, head kuulajad Eestis
04.06.2021  

Mulle on hästi mällu sööbinud 1979. aasta esimene jõulupüha. Olin siis 13 aastane ja veetsime perega talvepuhkust Otepääl. Isal oli harjumus õhtuti läbi segamisragina kuulata tollases Nõukogude Liidus vaenulikuks raadiojaamaks tembeldatud Ameerika Häält. Tol talveõhtul saate ära kuulanud, pillas isa sünge näoga vaid ühe fraasi: venelased tungisid Afganistani. Mind ei kõigutanud see tookord mitte mingil moel, aga isa ilmselt aimas, et Nõukogude Liit alustas sõda, mis võis kesta pikalt. Kestiski. Ja mida rohkem lähenes minu täisealiseks saamise ja Nõukogude armeesse sundaega teenima minemis aeg, seda usinamalt ma Ameerika Hääle uudiseid kuulasin.  

 

Miks ma täna Ameerika Häälest räägin. Sellepärast, et täna möödub 70 aastat päevast, kui Ameerika Ühendriikide valitsuse rahastatud raadiojaam hakkas edastama eestikeelseid saateid. Eesti keeles edastas see jaam saateid kuni 2004. aasta alguseni. Siis polnud enam mõtete – Eesti ajakirjandus oli vaba ja ka piisavalt küps, et ise maailma asju analüüsida. 

 

Oli 1982. aasta 11. novembri hommik. Olin 16-aastane. Koolis oli autoõpetuse tundide päev – nõukogude noormehi valmistati riiklikus korras juba keskkoolis ette sõjaväeteenistuseks. Sealt sai tasuta veo- ja sõiduauto juhiload, üks väheseid nõukogude aja eeliseid, mida meenutada. Niisiis, algas esimene tund ja autoõpetuse õpetaja teatas, et jätab koolipäeva ära. „Minge koju, Brežnev on surnud,“ ütles ta. Keegi ei liigutanud. Ameerika Hääl teatas, et Brežnev on surnud, kinnitas õpetaja ja marssis klassist välja. Ükski Nõukogude meediakanal sellest tol hetkel veel ei rääkinud. Pealegi oli Leonid Brežnev olnud kommunistliku riigi juht kogu meie tollaseks elatud 16-aastase elu jooksul ja tundus surematuna. 

 

Ameerika Hääle eestikeelsete saadetega kasvas üles mitu põlvkonda eestlasi. Sellest raadiojaamast saadud informatsiooni arutati siis sageli kinnistel pidudel või saunaõhtutel. Aga üksikud julgemad viitasid oma infoallikale ka avalikult. Ühel soojal suvepäeval sulges nõukogude piirivalve Võsu rannas Käsmu lahe ja keelas igasuguse vettemineku. Rand oli paksult suvitajaid täis ja kõik olid sellise keelu üle hämmingus. Piirivalvurid inimestele selgitusi ei jaganud. Mäletan, kuidas üks mees hüüdis siis üle ranna: mingi venelaste allveelaev läks põhja, Ameerika Hääl ütles. 

 

Muidugi tegi Nõukogude Liit meeleheitlikke pingutusi, et Ameerika Hääle saateid ja hilisemaid raadio Vaba Euroopa saateid segada. Tallinna kesklinna püstitati selleks otstarbeks isegi hiiglaslikud raadiomastid, mida rahvasuu kutsus „kolmeks õeks“. Mäletan perioodi, kui läbi segamisraginate Ameerika Hääle kaudu minuni jõudnud saated algasid eestikeelse diktori sõnadega: „Tere, head kuulajad Eestis. Juba 865 päeva segab Nõukogude Liit meie saateid“. Minu vanaisa oli Ameerika Hääle andunud fänn. Tema leidis oma aianurgakeses koha, kuhu segajalained jõudsid nõrgalt. See oli tema joaks igaõhtune pühapaik, kus ta veetis pooltunni transistorraadioga. Sõltumata ilmast ja aastaajast. 

 

Kindlasti ei olnud riiklikult rahastatud Ameerika Hääl „eesti hääl“. Ta oli Ameerika Hääl eesti keeles. Üksikud tsenseerimise katsed, mida USA välisministeerium raadiojaama sisus teha püüdis, jõudsid alati Ameerika ajakirjandusse ja tekitasid erineva suurusega skandaale. Mulle on aga alatiseks meelde jäänud Ameerika Hääles kõlanud lause: „Siin Ameerika Hääl. Uudised võivad olla head või halvad. Meie räägime teile tõtt.“ Isegi kui see tõde ei olnud alati päris tõde. 

 

Täna, 70 aastat tagasi jõudis eestlasteni esimest korda „Tere, head kuulajad Eestis...“.


Eelmisele lehele