KUKU BLOG

Putini punane reha
05.04.2021  

2008 augustisõja järel, mil Venemaa okupeeris osa Gruusia territooriumist Lõuna-Osseetias, rääkisid grusiinid kibedalt muiates poliitilist anekdooti selle sõja puhkemisest. Venemaa president Vladimir Putin pani Osseetia ja Gruusia kontrolljoonele reha lootuses, et Gruusia tollane riigipea Mikheil Saakašvili sellele otsa tormab. Midagi ei juhtunud. Siis värvis Putin rehavarre punaseks ja kirjutas sellele suurte valgete tähtedega „reha“. Ikkagi ei juhtunud midagi. Siis helistas kannatust kaotama hakanud Putin Saakašvilile ja ütles, et ta pani Osseetia kontrolljoonele reha. Ja tormanudki Saakašvili reha otsa...

 

2014 hilistalvel okupeeris Venemaa Krimmi, seal reha vaja ei läinud. Samal ajal lasi aga Putin oma kuulsa „punase reha“ käiku Ida-Ukrainas, kus Venemaalt saabunud „roheliste mehikeste“ abiga tõugati võimult Ukraina ametlik võim ja kuulutati välja Donetski Rahvavabariik. Meenutuseks, et terminiga „rohelised mehikesed“ hakati kutsuma Venemaa sõjaväelasi, kes kandsid eraldusmärkideta mundreid ja okupeerisid paiguti üsna veriste lahingutega osa Ukraina riigist. See okupatsioon kestab siiani ja õhkõrnale relvarahule vaatamata on Donetski piirkonnas ainuüksi viimase kuu jooksul surma saanud paarkümmend Ukraina sõdurit. Väga sarnane olukord pikka aega näilise vaherahu tingimustes vindunud Armeenia ja Aserbaidžaani konfliktile Karabahhis.

 

Viimased teated Ida-Ukrainast teevad taas rahutuks. Venemaa on viinud Ukraina piirile uusi vägesid. Mõned Euroopa Liidu riigijuhid ja ka Ameerika Ühendriigid on Venemaad hoiatanud vägede koondamise ja Ukraina hirmutamise eest. Venemaa vastus on olnud justkui juriidiliselt korrektne – igal riigil on õigus liigutada sõjaväge oma riigis ringi nii, kuidas heaks arvab. Venemaa vägede ringi liigutamine oma riigis nii, nagu ta heaks arvab, on aga paraku viimastel kümnenditel liiga sageli lõppenud nende vägede tungimisega teistesse riikidesse. Seekordsest vägede liikumisest tehtud fotod ja videod näitavad selgelt, et uute „roheliste mehikeste“ kõrval vuravad Ukraina piirialadele haubitsad ja tankid. 

 

Miks Venemaa niimoodi teeb? Vastuseid on mitmeid ja need on esmapilgul lihtsad. Esiteks tahab Moskva praegune võim Läänele kogu aeg meelde tuletada, et tegemist ei ole lihtsa partneriga. Teiseks soovib Venemaa praegune võim näidata, et lääneriikide sanktsioonid ja paigutised näpuvibutused ei ole oma mõju avaldanud. Kolmandaks tagavad taolised pingekolded kindlalt selle, et Gruusia ja Ukraina lootused saada oma jalga üha rohkem Euroopa Liidu ja NATO uksest sisse, on külmunud. Viiendaks ei ole Venemaa teinudki suurt saladust, et soovib Ukraina Aasovi merelt välja tõrjuda. 

 

Kuuendaks ei ole vähetähtis Putini ja tema võimuvertikaali populaarsus. 

 

Sõltumatu keskus Levada uuris märtsis taas Venemaa elanike toetust oma juhtidele. President Putinit usaldab 35 protsenti ja see on viimase viie aasta madalaim näitaja. Viis aastat tagasi usaldas Venemaa riigipead 60 protsenti. Pärast Krimmi okupeerimist seitse aastat tagasi kasvas Putini populaarsus 86 protsendini.  50 protsendiline toetuse kadu vähem kui kümne aasta jooksul. 

Ukrainas toimuvat tasub täna jälgida mitte ainult välispoliitika huvilistel. Sealne on hetkel ilmselt üks olulisemaid lakmusteste Venemaa ja Lääne suhetest. 


Eelmisele lehele