KUKU BLOG

Kui võitja võtab kõik
30.04.2021  

Meedia ilgub aeg-ajalt mõne skandaali sattunud erakonna või poliitiku üle väites, et „pole tähtis, mida sinust räägitakse, peaasi, et sinust räägitakse“. Kui see oleks nii lihtsalt must ja valge, oleks elu ju päris hirmus. Õnneks see ei ole nii mustvalge ning parteid ja parteilased muretsevad oma toetajate pärast kogu aeg. Peavadki muretsema, sest ilma lubadusi jagamata ja otsuseid tegemata pole ka toetajaid. Aga seejuures peavad parteide tegemised ka olema, mitte ainult näima läbipaistvad ja demokraatlikud.

 

Kui need seda ei ole, siis kannatavad mõne aja pärast kõik erakonnad. Mis omakorda paneb löögi alla usalduse parteide vastu. Ja see omakorda õõnestab põhivabadusi ja sillutab tee võimule neile, keda me seal näha ei tahaks. Näiteks viib võimule kellegi sellise, kes valijate pettumust ja emotsioone ära kasutades keelab parteid. Sellisest vaikivast ajastust on Eesti oma ajaloos korra läbi käinud. 

 

Täna räägivad Isamaas toimuvast kõik meediakanalid ning loomulikult on uuringute järgi vaevalt valimiskünnist ületav partei tõsiselt mures. Isamaas toimuva pärast peavad mures olema ka kõik teised erakonnad ja poliitikud. Sellepärast, et usaldamatuse kasv poliitika vastu kasvatab pettumust ja ükskõiksust kogu selle väärtusliku ja ainulaadse vastu, mida me austuse ning uhkusega nimetame Eesti riigiks. 

 

Parteid ja poliitikud meil ja mujal on aeg-ajalt ikka skandaalidesse sattunud. Keskerakonnaga seotud korruptsioonikahtlused olid vahepeal juba igapäevaselt igavad. Kümne aasta eest raputas Reformierakonda rahastamisskandaal, kui selgus, et erakonda jõudis variisikute kaudu raha. Rahvasuu hakkas seda kutsuma „kilekotiskandaaliks“. Kümne aasta eest sattusid tähelepanu alla kaks Isamaa ehk tollase IRL-i poliitikut, kes tegelesid Eesti elamislubade vahendamisega. EKRE juhtpoliitikute reljeefsed väljendused paeluvad kindlasti meedia ja mõnede valijate tähelepanu, aga see on ikkagi nagu viisakuse piiril köiel tantsimine. Sotsid sattusid mõne aasta eest ühe oma liikme kõrghariduse plagiaadiskandaali. 

 

Kõik need juhtumid on mõjutanud usaldust. Valijate umbusk ja erakondade naeruvääristamine puudutab tegelikult meid kõiki. Hoidku jumal meid selle eest, et sõnad „poliitik“ ja „partei“ kõlaksid nagu sõim. See tähendaks, et parimad, ausad, aatelised ja targad inimesed hakkaksid poliitikast hoiduma. Aga poliitika vajab just parimaid, aatelisemaid, ausaid ja targemaid. Ei ole nii, et „võitja võtab kõik ja kaotaja kaotab kõik“. 

 

Kümme aastat tagasi noomis president Toomas Hendrik Ilves parteisid ja ütles, et erakonnad on justkui sektid, mis kuulutavad oma seisukohtade ilmeksimatust ja välistavad alternatiive. Võimuleerist, olgu riigi või linna tasandil, kuuleme enesekiitust ja näeme enesekriitika puudumist või õigustust, „et teised teevad ka“, märkis Ilves tookord. Opositsioon vastab omakorda kõige tehtu mahatampimisega. „Mis vahet on linnapalgal netikommentaatoril ja partei sisevalimiste võltsimisele kaasa aidanud kõrgel riigiametnikul?“ küsis president tookord. 

 

Praegu on veel lootust. Nelja erakonna toetus ületab kümmet protsenti. Viimaste parlamendivalimiste ja kohalike valimiste aktiivsus on olnud üle 50 protsendi. Me tahame, et see vähemalt nii ka jääks. Konkureerimine nii partei sees kui erakondadel omavahel eeldab asjalikku diskussiooni ja oponentide austamist. Vastasel juhul leiame ennast olukorras, kus meil on üks partei, mida toetab 50 protsenti ja valimised, millel osaleb alla 20 protsendi inimestest. 


Eelmisele lehele