LUUBI ALL

Olematuse talumatus
30.06.2021

 Lühikest aega on võimalik teha nägu, et mõnesid asju, nähtusi ja kokkuleppeid ei ole olemas. Lõpmatuseni ei ole see võimalik. Valgevene tänane režiim ja sealne diktaator Aleksandr Lukašenko teab ja teatab juba paljusid aastaid oma rahvale, et demokraatiat pole olemas. Rahvas muidugi ei usu, aga on sunnitud sellele väitele alluma. Kes ei allu, satub arestikambrisse või vangimajja. 

 

Lukašenko teab ja teatab juba paljusid aastaid oma rahvale, et vabadus on pelgalt illusioon ja kogu inimese elu peab olema allutatud kindlatele ning raudsetele reeglitele. Vaba ajakirjandust ei ole ka olemas – see on vaid propaganda tööriist Lääne halbade kavatsustega poliitikute käes. Vabadust ei ole ka kunstis ja kultuuris laiemalt. Kultuur peab juhtima rahvast õigele, „isakest“ austavale ja talle vastuvaidlematult alluvale rajale. Rahvas muidugi ei usu, aga on sunnitud nende väidetega leppima. Kes ei lepi, satub arestikambrisse või vanglasse. 

 

Nüüd teatab Lukašenko, et Euroopat ei ole olemas. Just niimoodi võiks tõlgendada Valgevene režiimi otsust lõpetada osalemine Euroopa Liidu algatustes ja projektides. Teiste hulgas liidu idapartnerluse algatuses, mille üheks eestvedajaks on olnud Eesti. Kümme aastat tagasi lõi Eesti eraldi Idapartnerluse Keskuse eesmärgiga aidata kaasa demokraatia ja lääneliku riigivalitsemise tavadele maades, kus seda teadmist ja oskust napib. Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene olid riigid, kuhu Idapartnerluse Keskus oma ekspertide teadmisi suunas. Vastutasuks demokraatlike reformide eest lubab Euroopa Liit nendele riikidele tihedamaid majanduslikke- ja poliitilisi suhteid. 

 

Valgevene otsus lõpetada osalus idapartnerluses oli loomulikult vastus Euroopa Liidu sanktsioonidele. Tegelikult oleks see juhtunud niikuinii, kuna tänane Valgevene režiim ei saa mitte mingil moel ja mitte ühelgi juhul olla lääneriikidele partneriks. Igasuguse koostöö jätkamise eelduseks saab täna olla ikka vaid demokraatlikud ja vabad valimised ning võimuvahetus. Euroopa Liidus on selle nimel ootamas miljardeid eurosid, et need kohe, kui aeg küps ja olud võimaldavad, Valgevene demokraatia arengusse suunata. Praegu ei ole aeg küps ja olud ei võimalda. 

 

Lukašenko tunneb ennast oma toolil esialgu veel üsna kindlalt ka sellepärast, et autoritaarsed Venemaa ja Hiina toetavad tema režiimi. Need riigid ei soovi ju näha, et rahva meeleavalduste survel peaks diktatuurirežiim järele andma ja diktaator lahkuma. Paraku ei arvesta nad asjaoluga, et Valgevenes on vahetunud põlvkond ja need, kes veerand sajandit tagasi Lukašenko võimule saades igatesid võib-olla taga Nõukogude Liitu ja kõva korda, on nüüd vähemuses. Uus põlvkond on näinud normaalset elu ja tahab sellist elu elada ka Valgevenes. 

 

Muidugi on lihtne öelda, et Valgevene saatus on Valgevene inimeste endi kätes. Tegelikkus on keerulisem. Aga seda enam peaks Euroopa Liit ja ka Eesti oma partnerluspoliitikat ajades Valgevenet mitte ainult erinevate sanktsioonide kaudu karistama, vaid seda riiki ka kaudselt aitama. Toetades kindlasti näiteks eksiili pagendatud Lukašenko vastast opositsiooni, välisriikides tegutsevaid Valgevenele suunatud vaba internetiajakirjandust ja miks mitte kasvõi alternatiivseid teatritruppe, kes peavad tegustema Varssavis või Vilniuses, kuna Minskis, Grodnos või Brestis nad tegutseda ei saa. 



Eelmisele lehele