LUUBI ALL

Tehtud ja tegemata teod
01.07.2021

Vastutuse võtmine on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmiste eest. Nii lihtsalt saab seletada väga levinud sõna „vastutus“, mille tähendus on oma olemuselt palju keerulisem. Ühiskonnas laiemalt ja igas organisatsioonis kitsamalt kuuleme ja arutleme me järjekindla sagedusega selle üle, kes peaks vastutama, kui midagi läheb untsu või planeeritust kallimaks, nagu juhtus näiteks sotsiaalkaitse infosüsteemiga SKAIS2. 

 

Jaanipäeva aegne õnnetus terviseameti ladudes, kus temperatuuri tõusu tõttu tuli maha kanda sada tuhat erinevat vaktsiini, pani meid taas rääkima või vähemalt mõtlema vastutusest. Poliitilisel opositsioonil, kuulugu selle ridadesse siis ükskõik milline parasjagu mitte võimul olev partei, on vastutusega mängimine lihtne. Kasvõi selles mõttes, et võimulolijad vastutavad kõige eest, mis riigis hästi või halvasti, opositsioon vastutab paremal juhul ainult oma sõnade eest. 

 

Kes siis vastutab? Kõige lihtsam on süüdlast leida loodusest. Muidugi oli süüdi soe ilm, millega ilmselt kaasaegse tehnoloogiaga kaasas käivad ülipeened andurid ja hoiatus- ja teavitussüsteemid ei osanud arvestada. 23. veebruaril, mil Tallinna tänavaid kattis totaalne jäine libedus ja haiglate erakorralise meditsiini osakondadesse luumurdudega sattunud inimeste arv kolmekordistus, oli samuti põhjuseks ilm. Ilma ei saa paraku vastutusele võtta ja vabandama sundida. 

 

Ja ikkagi, vastuseta on küsimus, kes vastutab. On see kogu valdkonda juhtiv poliitikust minister? Tema tippjuhtidest alluvad? Nende alluvad? Vaktsiiniladusid haldav Riigi Kinnisvara aktsiaselts? Või hoopis näiteks termosüsteemide tootja? Sageli kõlab lausa anekdootlikult otsus moodustada vastutaja leidmiseks uurimiskomisjon. Nüüd hakkab ka komisjon uurima, miks vaktsiinid riknesid ja need maha tuli kanda. 

 

Komisjoni moodustamine tõe väljaselgitamiseks on riikides üks väga levinud protseduur, sageli aga lõpeb komisjoni tegevus konkreetsusest kaugel olevate järeldustega. Üheks piiriüleseks näiteks on Estonia laevahukku uurinud komisjoni järeldused. 

1994. aasta septembritormis 852 inimese elu nõudnud katastroofi põhjustas tormine ilm, sellele mitte vastanud laeva kiirus ning reisiparvlaeva konstruktsioonivead. Nüüd on enam kui veerand sajandit tagasi toimunud Läänemere rahuaegse suurima laevaõnnetuse puhul pinnale kerkinud uued kahtlused ja uus komisjon püüab uue uurimise kaudu uut selgust tuua. 

 

Muidugi tunneb ka Eesti poliitiline ajalugu vastutuse võtmise juhtumeid. On juhtunud, et mõnigi minister on tagasi astunud ja nõnda vastutuse võtnud. Aga see on olnud pigem erand kui reegel. Ja loomulikult ei saa ega tohigi iga juhtumit üldistada nõukogude ajast pärit ütlusega, et kui koristaja varastab, siis minister vastutab. Või mis veelgi hullem – ka vastupidi. Et kui minister varastab, siis koristaja vastutab. 

 

Juhid sellepärast ongi juhid, et nad peavad langetama otsuseid. Vahel ka ebapopulaarseid, nagu koondamisteadete jagamine. Või töötajate palga langetamine. Või orkestri tegevuse lõpetamine. Juhil peab olema oskus vigu tunnistada ja neid parandada. Kui ta vigu ei tunnista ja neid siluda ei suuda, siis peab juht kõrvale astuma. Ideaalses maailmas peaks olema nii, et keerulises olukorras otsivad tugevad lahendusi ja nõrgad süüdlasi. Aga üks on selge – ilm ei saa mitte kunagi olla ainus süüdlane. 



Eelmisele lehele