Jäljed gloobusel 08-10-2026

Seiklustest ja põnevatest paikadest maailmas kõnelevad Andres Karu ja Väino Laisaar.

Stuudio on endiselt Karusid täis, sest meil on külas alpinist Kunnar Karu, kes on tõusnud kolme 8000+ mäe tippu ning pole veel kirkat ja kasse nurka visanud. Mis teda käivitab ja mida mäed talle tagasi annavad? Ja kas keerulisem on minna või tagasi tulla? Ja kas see on loogiline, et lisaks kõrgeimate mägede tippudes ronimisele käib Karu ka sukeldumas?

Väintsile ja Karule tuli külla alpinist Kunnar Karu. Või noh, mis ta niiväga tuli. Isa tõime ta stuudiosse, sest Karu kogu aeg kas tuleb kusagilt ja tal on vaja kohe jälle kuhugi minna. Ilma liialdamata võttis Väints ta Tallinna bussijaamast peale ja pärast salvestust viis otse lennujaama, sest teda ootas lend Kõrgestani.

Rääkisime Kunnari tõusust maailma kõrguselt kolmanda mäe, 8586 meetrise Kanchenjunga tippu ja sellest, et mis sorti inimesed on alpiniste abistavad sherpad.

Johanna-Marie Kork on see sama naine, kes võttis kaasa oma täiskasvanud mehe ja kaks last ning põrutas kolmeks kuuks Aasiasse. Muidu lahe ja normaalne mõte, kuid lastest vanem on neljane ja noorem kahene. Kuuleme, mis neid Indoneesias ja Vietnamis ees ootas ja kuidas Johanna abikaasa hakkama sai.

Peale puhkust jätkavad Väints ja Karu pajatamisi ja nendega koos on stuudios Johanna-Marie Kork. Esinejanimega Viiuldaja Johanna tuntud naine tegi kevadel midagi sellist, mis enamikele lapsevanematele pähegi ei tule. Või kui tuleb, siis ei mahu sinna ära – ta võttis kaasa oma väga normaalse abikaasa ja mõlemad lapsed ning põrutas nendega koos Aasiasse. Singapuri, Indoneesiasse ja Vietnami. Muidu väga okei plaan, kuid vanem lastest on neljane. Ja noorem kahene.

Enne suvepuhkusele siirdumist otsustasid Väints ja Karu võtta ette riigi moodi toote, mida ei tunnusta ainult Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, ehk riigid, mida omakorda keegi ei tunnusta. Selle riigikese kadumine kaartidelt oleks tegelikult parim, mis üldse juhtuda võib, kuid nagu ikka, tahtest olenemata on sellised protsessid inertsed... Sissevaadet Transnistriasse aitavad teha kaks kevadel selle tootega taaskohtunud ajakirjanikku – parimal viisil ja faktidele toetudes oma mõtteid elegantselt sõnadesse sättiv kolleeg Timo Tarve Kukust ning suurepärane lugude jutustaja ja rännumees Neeme Korv, kelle hobiks on Äripäeva Raadio juhtimine.

Peale skämmerite tekitatud sekeldusi saab Karu koos kaaskonnaga Pico Duarte poole sammuma hakata. Muulamehest giidiks ülendatud Dani osutub osavaks organiseerijaks ja selle põhjuseks võib olla tema joogipudelis peituv salapärane vedelik. Peale tippu ootab ees Samana poolsaar, kus riietudes ollakse pehmelt öeldes julged ning keha katmisega liigset vaeva ei nähta. Kehapositiivsus on kohati negatiivselt suur, nendib Karu. Aga ei jäta vähemalt ükskõikseks.

Pärast pikka sissejuhatust jõuavad Väints ja Karu lõpuks juttudega päris Dominikaani Vabariigi pinnale. Kariibide piirkonna kõrgeim tipp kannab Dominikaani Vabariigi ühe rajaja, vaba hingega riigimehe, muusiku, kirjaniku ja väejuhi Juan Pablo Duarte auks nime Pico Duarte. Tõus 3087 meetri kõrgusele algab aga valusa tagasilöögiga, sest Karu saab oma esimese kogemuse skämmeritega.

Ideaalses maailmas räägiksid Väints ja Karu selles saates Dominikaani Vabariigist, kus Karu kevadel käis. Aga nagu tihti juhtub, hakkasid nad enne seda rääkima USA maanteest number 66, kus Väints vahepeal seikles ja siis veel Karu laevasõidust Soome, sest Dominikaani saab ka läbi Soome, Hollandi ning muidugi Kanada. Ehk kuigi oli kindel plaan, jõuavad mehed saate lõpuks napilt Dominikaani piirile.

Nagu eelmises saates teada saime, viivad Väintsi ja Karu matkajuhtidest külalised Liisi Kasuk ja Mariell Jüssi aastaringselt loodusesse NATO liitlasvägede sõdureid. Aga kui parajasti ei vii, siis on nende südametes kaks üdini naiselikku tegemist - esiteks ainult naistele mõeldud matkade sari "Näkid metsa", kus antakse osalejatele aega, et eksida, magada, uuesti proovida, ärgata ja rahulikult kogeda. Ning teiseks matkad, kus osalevad ainult emad ja tütred. Ja kui sul on ainult pojad (nagu Mariellil), siis võib asuda läbirääkimistesse naistega, kellel on ainult tütred (nagu Liisil). Äkki saab ema teisele emale tütart laenata.

Kahesajanda saate puhul otsustasid Väints ja Karu luua stuudios õrna, kuid kindla tasakaalu ning kutsusid külla kaks uue aja matkajuhti. Liisi Kasuk ja Mariell Jüssi räägivad naeratusi varjamata oma esimestest matkamistest koos vanematega, loodusteaduste õppimisest ning hetkest, mil kõik väljaspool Eestit läbitud koolitused ja eksamid ennast ära hakkasid tasuma. Tänasel päeval on nende armastusest looduse vastu saanud elukutse ja nad tutvustavad Eesti metsasid, lund, Läänemerd ja maastike kõigile, kellel soovi. Ka NATO liitlasvägede sõduritele.

Väints ja Karu saavad seekord Mihklilt küsida Etioopia väikeste külade kohta, mis asuvad pealinnast Addis Abebast kaugel. Mis nad seal teevad ja kuidas hakkama saavad? Mis neil seljas on või ei ole? Mida paganat nad seal üldse söövad?

Volbriöö ootuses tuleb Väintsile ja Karule külla Mihkel Must, kellega räägime Aafrika ühest suurimast riigist - Etioopiast. Kuidas nii suur riik üldse ilma merele väljapääsuta hakkama saab? Kuidas ajalugu neid kiusanud on? Ning kuidas sinna üldse saada, kui õige tunne tekib?

Reigo Ahven on koos Väintsi ja Karuga ikka veel stuudios ja kolmekesi proovime küüned taha saada USA linnale, mis asub Louisiana osariigis, aurulaevade tekitatud ristlainetest võbeleva Mississipi suudmes. See linn on silmnähtavalt merepinnast madalamal, seda peab tihti uuesti üles ehitama laastavate orkaanide järel ning sajand tagasi sündis selles linnas džäss.

Väintsil ja Karul seisab ees ränkraske väljakutse, sest neile tuleb külla rändur, kes kindlasti ...

Esiteks on suurepärane trummar.

Teiseks viibib väga tihti Eestist eemal.

Kolmandaks räägib nagu kulda.

Ehk saatejuhtide jaoks on väljakutse midagigi omalt poolt Reigo Ahvena lugudele vahele susata. Kokkulepe on, et proovime jääda USA piiridesse ja kui võimalik, siis räägime veidi rohkem Chicagost. Eks näis, kuidas tegelikult läheb.

Väints ja Karu ei lasknud eelmise nädala külalist kohe minema, sest tahtsid temaga rääkida sellisest suurepärasest riigist nagu Laos. Väints ja Pääru Oja käisid seal sellel talvel seiklemas ja sarja tegemas ning nende abil saame aimu sotsialistliku riigi lõhnadest, värvidest ja maitsetest.

Väintsi ja Karu teatrikuu venib tänu uuele külalisele sümboolselt pikemaks, sest külla tuleb näitleja, keda armastavad kaamerad nii Eestis kui ka laias maailmas. Ükski teine kodumaine näitleja ei ole endale saanud rolli lausa kahes Netflixi sarjas. Aga Pääru Oja on. Räägime perega Euroopa avastamistest, tööreisidest võtteplatsidele ja sellest, kuidas reisimine võib olla enne kohale jõudmist ka üsna hirmutav.

Eelmisel nädalal tuli Väintsile ja Karule külla Andres Noormets. Rääkisime tema reisidest, kuid hoidsime lemmikriiki teise saate jaoks, mis läheb eetrisse sümboolselt rahvusvahelise teatripäeva eelõhtul. Noormets on Tais käinud umbes 15 korda ja ei saa sealt kunagi kiiremini tulema kui kuu aja pärast. Sest tal on seal sõbrad ja nende teatrist läbi imbunud kommuun.

Väintsi ja Karu seekordset külalist teavad paljud tänu tema rollidele teatris, seriaalides ja filmides. Paljud teavad ja fännavad tema lavastusi erinevates teatrites ja tema kuuldemänge Raadioteatris. Karu on tema õpilane. Ja Rozell on tema poeg. Ja Allan ei ole tema vend.

Saaremaalt ei saa nii ruttu tulema. Sõbraliku Kadi Raadio stuudios istuvad koos Väintsi ja Karuga endiselt Mele Pesti ja Indrek Kald ning me proovime koos külalistega piiluda Venezuela kohta tulevate uudiste taha ja selle paljukannatanud riigi külalislahkete inimeste sisse.

Väints ja Karu tegid väikese riigisisese reisi ning sattusid selle käigus Saaremaale. Et aga töö tahab tegemist ja lood jutustamist, siis istuti koos kahe saarlasest saatekülalisega maha sõbraliku Kadi Raadio stuudios ning piiluti teisele poole ookeani. Ladina-Ameerika ekspert Mele Pesti ja Äripäeva ajakirjanik Indrek Kald on viimasel ajal pidevalt uudisekünnist ületavas Venezuelas käinud ja tunnevad selle maa võnkeid.

Väints ja Karu piiluvad sellel korral veidi rohkem Zimbabwe sisse. No et mis seal Zambezi ja Limpopo jõgede vahel ikkagi toimub? Oma aja saavad nii riiki juhtinud valge vähemus, ennast pikaks ajaks valitsema unustanud president Robert Mugabe, riigi pealinn Harare kui ka 2592-meetrine riigi kõrgeim tipp Mount Nyangani.

Aafrika suhteliselt turvalise lõunaosa hulka kuulub mõningate mööndustega ka kunagi Rodeesia nime kandnud suurepärase kliimaga riik, mis alates iseseisvumisest kannab nime Zimbabwe. Selles riigis oli inflatsioon vahepeal nii kiire, et 9 nulliga rahatähe eest ei saanud peaaegu mitte midagi ja lõpuks tundus parem otsus võtta käibele USA dollar, millele lisaks saab kõike osta ka meie eurode ja stabiilsemate naabrite valuutade eest. Karu on Zimbabwesse sattunud kahel korral ja esimeses saates peatume pikemalt riiki sisenemisel, riigi turbulentsel ajalool ja ühe ilmaime, Zambezi jõel asuva võimsa Victoria joa, ümber toimuval.