Jäljed gloobusel

Väintsi oli septembris koos kaaslastega 4x4 pundist Marokos. Seal on üks suhteliselt suur kõrb, mida avastada. Ja seal on korralikud mäed, mis iga kurvi taha uue üllatuse peidavad. Ja seal on territoorium, mille staatus ja saatus on üsna turbulentsed - Lääne-Sahara. Väints vaatas üle ja annab aru.

Suve lõpus ja sügise alguses sattusid Väints ja Karu erinevatesse riikidesse, kus nad ka varem käinud on, kuid täiesti teistesse paikadesse. Väints sai Soomes selgemaks tõrva põletamise. Karu tegi privaatse tseremoonia pruutpaarile Norras Trondheimi fjordi kaldal. Ja siis sõitis Väints Marokosse, kus elu hakkas kohe elamusi teele viskama.

"Jäljed gloobusel" stuudios on endiselt Väint, Karu ja Peeter Paaver. Peeter on see täiesti tavaline eesti mees, kes otsustas Eestist Vietnami hääletada ja erinevalt enamikest eestlastest tegi oma hullu plaani ka teoks. Väints ja Karu kuulavad suu ammuli ja kahetsevad mõttes, et pandeemia lisaks muule ka suuremale hääletamise kultuurile Eestis kriipsu peale tõmbas.

Väintsi ja Karu külaline Peeter Paaver teeb igapäevaselt Tartu Ülikoolis teadust. Aga vahel tulevad tal veidrad meeleolud ning need on viinud raskematel hetkedel selleni, et ta otsustas näiteks hääletada Eestist Vietnami. Hääletamise võludest ja valudest nii Eestis kui ka välismaal oskavad rääkida ka saatejuhid ning seega jõuame esimeses saates Peetri teekonnaga ainult Araabia Ühendemiraatideni.

Põhjaminek Väintsi ja Karuga jätkub koos matkakaaslase Gina Metslaga. 24 kilomeetrit kividel ukerdamist, tuulega võitlemist ja imelisi vaateid. Inimtühi Nordkinni kalju ja tuule poolt lõhutud Väintsi telk. Turistidest tiine Nordkapp ja kuningas Harald V lahkumine. Ning Lapin Kulta ehk Soome kullajõed ja Kullamuuseum.

Väints ja Karu alustavad seekordset saadet Mandri-Euroopa põhjapoolseima punkti lähedalt, Norra väikesest asulast nimega Mehamn. Istuvad Mehamni lennujaamas ja valmistuvad matkaks Kinnaroddeni nimelisse punkti Nordkinni kalju peal, kus Barentsi Meri ühel hetkel matkajat enam kaugemale ei lase. Aga sinna jõudmiseks sõideti eelnevalt läbi Rovaniemi, ületati Polaarjoon ja pärast Saami Parlamendi külastamist Inaris magati öö Euroopa Liidu põhjapoolseima tipu juures Utsjoki Nuorgamis.

Stuudio on endiselt Karusid täis, sest meil on külas alpinist Kunnar Karu, kes on tõusnud kolme 8000+ mäe tippu ning pole veel kirkat ja kasse nurka visanud. Mis teda käivitab ja mida mäed talle tagasi annavad? Ja kas keerulisem on minna või tagasi tulla? Ja kas see on loogiline, et lisaks kõrgeimate mägede tippudes ronimisele käib Karu ka sukeldumas?

Väintsile ja Karule tuli külla alpinist Kunnar Karu. Või noh, mis ta niiväga tuli. Isa tõime ta stuudiosse, sest Karu kogu aeg kas tuleb kusagilt ja tal on vaja kohe jälle kuhugi minna. Ilma liialdamata võttis Väints ta Tallinna bussijaamast peale ja pärast salvestust viis otse lennujaama, sest teda ootas lend Kõrgestani.

Rääkisime Kunnari tõusust maailma kõrguselt kolmanda mäe, 8586 meetrise Kanchenjunga tippu ja sellest, et mis sorti inimesed on alpiniste abistavad sherpad.

Johanna-Marie Kork on see sama naine, kes võttis kaasa oma täiskasvanud mehe ja kaks last ning põrutas kolmeks kuuks Aasiasse. Muidu lahe ja normaalne mõte, kuid lastest vanem on neljane ja noorem kahene. Kuuleme, mis neid Indoneesias ja Vietnamis ees ootas ja kuidas Johanna abikaasa hakkama sai.

Peale puhkust jätkavad Väints ja Karu pajatamisi ja nendega koos on stuudios Johanna-Marie Kork. Esinejanimega Viiuldaja Johanna tuntud naine tegi kevadel midagi sellist, mis enamikele lapsevanematele pähegi ei tule. Või kui tuleb, siis ei mahu sinna ära – ta võttis kaasa oma väga normaalse abikaasa ja mõlemad lapsed ning põrutas nendega koos Aasiasse. Singapuri, Indoneesiasse ja Vietnami. Muidu väga okei plaan, kuid vanem lastest on neljane. Ja noorem kahene.

Enne suvepuhkusele siirdumist otsustasid Väints ja Karu võtta ette riigi moodi toote, mida ei tunnusta ainult Lõuna-Osseetia ja Abhaasia, ehk riigid, mida omakorda keegi ei tunnusta. Selle riigikese kadumine kaartidelt oleks tegelikult parim, mis üldse juhtuda võib, kuid nagu ikka, tahtest olenemata on sellised protsessid inertsed... Sissevaadet Transnistriasse aitavad teha kaks kevadel selle tootega taaskohtunud ajakirjanikku – parimal viisil ja faktidele toetudes oma mõtteid elegantselt sõnadesse sättiv kolleeg Timo Tarve Kukust ning suurepärane lugude jutustaja ja rännumees Neeme Korv, kelle hobiks on Äripäeva Raadio juhtimine.

Peale skämmerite tekitatud sekeldusi saab Karu koos kaaskonnaga Pico Duarte poole sammuma hakata. Muulamehest giidiks ülendatud Dani osutub osavaks organiseerijaks ja selle põhjuseks võib olla tema joogipudelis peituv salapärane vedelik. Peale tippu ootab ees Samana poolsaar, kus riietudes ollakse pehmelt öeldes julged ning keha katmisega liigset vaeva ei nähta. Kehapositiivsus on kohati negatiivselt suur, nendib Karu. Aga ei jäta vähemalt ükskõikseks.

Pärast pikka sissejuhatust jõuavad Väints ja Karu lõpuks juttudega päris Dominikaani Vabariigi pinnale. Kariibide piirkonna kõrgeim tipp kannab Dominikaani Vabariigi ühe rajaja, vaba hingega riigimehe, muusiku, kirjaniku ja väejuhi Juan Pablo Duarte auks nime Pico Duarte. Tõus 3087 meetri kõrgusele algab aga valusa tagasilöögiga, sest Karu saab oma esimese kogemuse skämmeritega.

Ideaalses maailmas räägiksid Väints ja Karu selles saates Dominikaani Vabariigist, kus Karu kevadel käis. Aga nagu tihti juhtub, hakkasid nad enne seda rääkima USA maanteest number 66, kus Väints vahepeal seikles ja siis veel Karu laevasõidust Soome, sest Dominikaani saab ka läbi Soome, Hollandi ning muidugi Kanada. Ehk kuigi oli kindel plaan, jõuavad mehed saate lõpuks napilt Dominikaani piirile.

Nagu eelmises saates teada saime, viivad Väintsi ja Karu matkajuhtidest külalised Liisi Kasuk ja Mariell Jüssi aastaringselt loodusesse NATO liitlasvägede sõdureid. Aga kui parajasti ei vii, siis on nende südametes kaks üdini naiselikku tegemist - esiteks ainult naistele mõeldud matkade sari "Näkid metsa", kus antakse osalejatele aega, et eksida, magada, uuesti proovida, ärgata ja rahulikult kogeda. Ning teiseks matkad, kus osalevad ainult emad ja tütred. Ja kui sul on ainult pojad (nagu Mariellil), siis võib asuda läbirääkimistesse naistega, kellel on ainult tütred (nagu Liisil). Äkki saab ema teisele emale tütart laenata.

Kahesajanda saate puhul otsustasid Väints ja Karu luua stuudios õrna, kuid kindla tasakaalu ning kutsusid külla kaks uue aja matkajuhti. Liisi Kasuk ja Mariell Jüssi räägivad naeratusi varjamata oma esimestest matkamistest koos vanematega, loodusteaduste õppimisest ning hetkest, mil kõik väljaspool Eestit läbitud koolitused ja eksamid ennast ära hakkasid tasuma. Tänasel päeval on nende armastusest looduse vastu saanud elukutse ja nad tutvustavad Eesti metsasid, lund, Läänemerd ja maastike kõigile, kellel soovi. Ka NATO liitlasvägede sõduritele.

Väints ja Karu saavad seekord Mihklilt küsida Etioopia väikeste külade kohta, mis asuvad pealinnast Addis Abebast kaugel. Mis nad seal teevad ja kuidas hakkama saavad? Mis neil seljas on või ei ole? Mida paganat nad seal üldse söövad?

Volbriöö ootuses tuleb Väintsile ja Karule külla Mihkel Must, kellega räägime Aafrika ühest suurimast riigist - Etioopiast. Kuidas nii suur riik üldse ilma merele väljapääsuta hakkama saab? Kuidas ajalugu neid kiusanud on? Ning kuidas sinna üldse saada, kui õige tunne tekib?

Reigo Ahven on koos Väintsi ja Karuga ikka veel stuudios ja kolmekesi proovime küüned taha saada USA linnale, mis asub Louisiana osariigis, aurulaevade tekitatud ristlainetest võbeleva Mississipi suudmes. See linn on silmnähtavalt merepinnast madalamal, seda peab tihti uuesti üles ehitama laastavate orkaanide järel ning sajand tagasi sündis selles linnas džäss.

Väintsil ja Karul seisab ees ränkraske väljakutse, sest neile tuleb külla rändur, kes kindlasti ...

Esiteks on suurepärane trummar.

Teiseks viibib väga tihti Eestist eemal.

Kolmandaks räägib nagu kulda.

Ehk saatejuhtide jaoks on väljakutse midagigi omalt poolt Reigo Ahvena lugudele vahele susata. Kokkulepe on, et proovime jääda USA piiridesse ja kui võimalik, siis räägime veidi rohkem Chicagost. Eks näis, kuidas tegelikult läheb.

Väints ja Karu ei lasknud eelmise nädala külalist kohe minema, sest tahtsid temaga rääkida sellisest suurepärasest riigist nagu Laos. Väints ja Pääru Oja käisid seal sellel talvel seiklemas ja sarja tegemas ning nende abil saame aimu sotsialistliku riigi lõhnadest, värvidest ja maitsetest.

Väintsi ja Karu teatrikuu venib tänu uuele külalisele sümboolselt pikemaks, sest külla tuleb näitleja, keda armastavad kaamerad nii Eestis kui ka laias maailmas. Ükski teine kodumaine näitleja ei ole endale saanud rolli lausa kahes Netflixi sarjas. Aga Pääru Oja on. Räägime perega Euroopa avastamistest, tööreisidest võtteplatsidele ja sellest, kuidas reisimine võib olla enne kohale jõudmist ka üsna hirmutav.

Eelmisel nädalal tuli Väintsile ja Karule külla Andres Noormets. Rääkisime tema reisidest, kuid hoidsime lemmikriiki teise saate jaoks, mis läheb eetrisse sümboolselt rahvusvahelise teatripäeva eelõhtul. Noormets on Tais käinud umbes 15 korda ja ei saa sealt kunagi kiiremini tulema kui kuu aja pärast. Sest tal on seal sõbrad ja nende teatrist läbi imbunud kommuun.

Väintsi ja Karu seekordset külalist teavad paljud tänu tema rollidele teatris, seriaalides ja filmides. Paljud teavad ja fännavad tema lavastusi erinevates teatrites ja tema kuuldemänge Raadioteatris. Karu on tema õpilane. Ja Rozell on tema poeg. Ja Allan ei ole tema vend.