Eestlaste esivanemate lugu jätkub Lääne-Eesti ja saarestiku kaugema asustusajalooga

Neljandas taskuhäälingu saates räägime professor Aivar Kriiskaga inimkonna kaugemast minevikust. Ta märkis, et piir, kus räägitakse juba inimesest on nihkunud sadade tuhandete aastate taga. Alles see oli kui äägiti 30-40 tuhandest aastast ning meie liiki nimetati kromanjoonlaseks. Professor Kriiska peatub selles saates sügavamalt ka inimkonna rändele, tuues välja erinevad teooriad.

Kaks tuhat kuni tuhat aastat e.Kr. oli inimasustuses meil jutskui vahe sees, sest sellest perioodist on arheloogidel väga vähe leide. Enne seda aega oli palju asulaid, siin elasid nii nöör- kui kammkeraamikat viljelevad inimesed, kuid alates 2200 aastast e.Kr see kõik kaob. Alles II aastauhande teisel poolel e.Kr hakkavad taas sagedamini silma märgid inimasustusest. Ligakaudu 1200 a e.Kr algas meie maal taas kultuuriline tõus. Sellest ajast kasvas asulakohtade arv, põhja-poolses Eestis arenes maaviljelus ning kasutati pikema ajalisi põllusüsteeme. Sellesse aega kuuluvad ka kivikirstkalmed, mida on Eestis leitud ligi 800. Pilt oli muutunud totaalselt, eriti kui juurde lisada ka geneetikaandmed, mis näitavad ida poolt tulnud migratsiooni.

Psühholoogiateadlane, akadeemik, Jüri Allikuga jätkame inimese arenguloo lahkamist. Viimaste aastakümnete inimsäilmete leiud Aafrikast ja DNA analüüsid on näidanud, et anatoomiliselt ilmusid meiesugused inimesed Maale juba vähemalt 200 000 aastat tagasi. Kuid kas nende mõistus, intellekt, vaimne võimekus olid siis ka juba võrreldav tänapäeva inimestega, või oli nii, et tekkis kõigepealt vorm koos suure ajuga, kuid sisu ehk mõistus tuli meile pähe alles pika arengu tulemusena? Allik arutleb selle üle, kuidas meie suur aju täitus sisuga ning mis meid hakkas eristama loomadest.