Miks sigade Aafrika katku vastu vaktsiini teha on nii raske?

Kas tuleviku elektrimootor sünnib printeris? Tallinna Tehnikaülikooli teadlased uurivad, kuidas valmistada 3D-printimise abil mootoreid, mis oleksid väiksemad ja kergemad, kuid annaksid oma kaalu kohta rohkem võimsust. Selliseid masinaid vajavad nii droonid, elektriautod kui ka teised liikuvad seadmed, kus iga säästetud gramm loeb.

Saates «Kukkuv õun» räägib Marek Strandberg TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi kaasprofessori Ants Kallastega sellest, kuidas kihtlisandustehnoloogia muudab elektrimasinate kavandamist ja tootmist.

Miks ei pea elektrimootori mähis enam olema kokku keritud traadist? Kuidas saab printida keerukaid jahutuskanaleid, mida tavapäraste meetoditega on raske valmistada? Ja kas ühel päeval võiks printerist väljuda terve töötav mootor? Juttu tuleb ka TalTechis välja töötatud mähiselahendusest, püsimagnetite printimise katsetest ja võimalusest valmistada Eestis droonimootoreid. Kallaste selgitab, miks on mõnikord mõistlik ühendada 3D-printimine traditsioonilise valamisega ning millised takistused seisavad uue tehnoloogia masstootmisse jõudmise ees.

Saates arutatakse sedagi, kuidas arvutimudelid ja tehisaru aitavad inseneridel leida tavapärasest sootuks erinevaid lahendusi. Ent kas arvuti pakutud konstruktsiooni saab alati usaldada või peab inimene ikkagi aru saama, miks masin töötab? Kuula, milliseid võimalusi võib uus tootmisviis Eesti tööstusele avada ja miks elektrimasinate arendamine võiks olla üks tuleviku kasvualasid.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

"Kukkuva õuna" saates arutleb saatejuht Marek Strandberg rahvusvahelise õiguse professori ja akadeemiku Lauri Mälksooga, kas riikidevaheline õigus suudab maailmas, kus suurriigid tõlgendavad reegleid oma huvide järgi, veel korda hoida. Mälksoo selgitab, et rahvusvaheline õigus käib käsikäes maailmakorraga ning selle põhijooni on ajaloos ümber kujundanud eelkõige suured sõjad ja võimukeskused. Venemaa näitel näitab ta, kuidas õigust saab ühtaegu kasutada relvana ja eirata siis, kui see takistab impeeriumi eesmärke.

Vestluse keskmes on Venemaa imperiaalne järjepidevus. Põhjasõjast tänase Ukraina-vastase agressioonini korduvad väited ajaloolistest Vene aladest, tühistatavatest lepingutest ja vajadusest kaitsta kujuteldavaid huve. Mälksoo sõnul ei katkestanud Nõukogude Liit seda loogikat, vaid päris suure osa Vene impeeriumi territoriaalsest enesekuvandist. Juttu tuleb ka Venemaa ja Hiina võrdlusest, „soolase vee” kolonialismidoktriinist ning sellest, miks kontinentaalset impeeriumi sageli koloniaalimpeeriumina ei käsitata. Mälksoo osutab, et Venemaa suur territoorium on korraga strateegiline tagala ja needus: jõukuse ning inimeste heaolu asemel kulub energiat impeeriumi piiride õigustamisele sõdadega ning selle kuvandi kaitsmisele nii sisemaal kui välismaal.

Saade otsib vastust ka Eesti põhiküsimusele: kuidas elada naabruses riigiga, kelle puhul õiguse, sõja ja retoorika piirid on hägustatud. Mälksoo rõhutab, et Eesti julgeolek sõltub nii enda kaitsetahtest kui NATO usutavusest, kuid Venemaa ajaloolise käitumismustri mõistmine peab jõudma palju laiemalt maailma poliitilisse ja akadeemilisse arutellu.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

2026. aasta Nobeli keemiapreemia pälvisid ühiselt prantsuse keemik Henri B. Kagan ja Jaapani keemik Kenso Soai. Preemia anti neile mittelineaarsete mõjude ja autokatalüüsi avastamise eest asümmeetrilises sünteesis. Mõlemad uurisid kiraalsust: molekulide omadust esineda parema- ja vasakukäeliste peegelkujudena. Kagan näitas, kuidas väike enantiomeerne ülekaal võib katalüütilises reaktsioonis võimenduda; Soai avastas reaktsiooni, milles tekkinud kiraalne produkt kiirendab just iseenda moodustumist. Tööd aitasid selgitada, kuidas looduse biomolekulides kujunes välja ühe käelisuse ülekaal, ning andsid vahendeid ravimite ja muude ühe kindla ruumilise kujuga ühendite valmistamiseks. See on oluline, sest peegelisomeeridel võivad organismis olla täiesti erinevad toimed, maitsed, toksilisus ja ravitoime ning ka tööstuslik kasutatavus. Preemiast räägib Tallinna Tehnikaülikooli keemiaprofessor Tõnis Kanger.

Kodutolm ei ole Jane Oja jaoks pelgalt koristamata jätmise märk, vaid kodu ökosüsteemi kroonika. Tartu ja Umeå ülikoolide teadur osales üleilmses uurimuses, kus enam kui tuhandest kodust ja sajast riigist kogutud tolmuproovidest loeti DNA abil välja bakterite, seente ja lülijalgsete jälgi. Uste ülaservadelt võetud tolm näitas, et loomakesi mõjutavad eriti hoone sisekliima ja toataimed, seeni ning baktereid aga väliskliima ja ümbruskonna loodus. Oja rõhutab, et must laik seinal ei ole veel kindel märk ohtlikust hallitusest, ent veekahjustus tuleb kiiresti kuivatada. Täiesti steriilset kodu pole olemas ega peagi olema: oluline on mitmekesine, kuid kahjustusteta sisekeskkond. See kõneleb hoopis majast ja selle ümbrusest pidevalt. Saatejuht Marek Strandberg.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.