Kosmoloogidel on praegu kuldaeg: teadmiste auke on nii palju, et igast kui nutikast ideest võib kasvada maailma muutev uus teaooria ja terve füüsika

"Kukkuv õun" on Kuku raadio loodus-teadussaade, mis uurib mõnda teadussaavutust, -nähtust, -valdkonda või -probleemi.

Kas maavärinat saab ennustada ning kas seismiliselt rahulik Eesti võib taas tugevalt võpatada? Marek Strandberg kõneleb Eesti Geoloogiakeskuse ja Tallinna Tehnikaülikooli seismoloogi Heidi Elisabet Soosaluga sellest, mida Maa värinad teadlastele tegelikult jutustavad.

Täpset maavärinaennustust pole siiani olemas: hinnata saab vaid piirkondade pikaajalist riski. Küll aga toimivad üle maailma paiknevad seismojaamad Maa sisemuse röntgenina. Kauged Jaapani maavärinad aitavad uurida isegi Eesti umbes 50 kilomeetri paksust maakoort. Eestis registreerivad seadmed enamasti karjääride lõhkamisi ja meremiinide kahjutustamisi, kuid hiljuti fikseeriti Naissaare lähedal ka looduslik, magnituudiga 0,5 maavärin.

Saates vaadatakse tagasi 25. oktoobril 1976 Osmussaare lähistel toimunud magnituudiga 4,5 maavärinale, mille mõju ulatus üle Eesti ja Lõuna-Soomesse. Kas see oli jääajajärgse maakerke tagajärg või iidse murrangu taasärkamist põhjustanud laamapingete vallandumine? Juttu tuleb ka sellest, kuidas seismogrammid aitasid uurida Balticconnectori torukahjustust, varinguid ja maalihete ohtu ning isegi eristada elevantide samme sebrade kappamisest. Soosalu selgitab, miks tihedam seirevõrk ei tähenda, et maailm väriseks rohkem: üha sagedamini lihtsalt märkame sündmusi, mis varem jäid kuulmata. Vestluses selgub ka, miks üksik seismojaam on peaaegu sama hea kui puuduv seire ning kuidas Viidumäele rajatav jaam teravdab pilti Läänemere varjatud liikumistest. See on retk maa-aluste signaalide, teadusliku kahtluse ja meie jalgealuse mineviku saladuste juurde.

Kas Eesti metsas jätkub ka järgmisel kümnendil küpset kuuske, mida raiuda? Tartu Ülikooli biostatistika teadur Ants Kaasik ja säästva metsanduse nooremteadur Liis Kuresoo tutvustavad saates uut mudelit, mis võib muuta viisi, kuidas Eesti metsade tulevikku hinnatakse.

Teadlased on loonud agentpõhise metsamaastiku simulatsiooni: ligi kahe miljoni metsamaa eraldise käekäiku vaadeldakse eraldi ning mudelis teevad otsuseid eri tüüpi metsaomanikke ja ettevõtteid kujutavad «agendid». Metsaregistri, kaugseire ja omanike andmete põhjal saab uurida, kuidas mõjutavad raiereeglid, toetused ja majandamisvõtted Eesti metsade koosseisu ning raiemahtu aastani 2050.

Mudeli üks kõnekamaid tulemusi puudutab kuusikuid. Viimase kümne aastaga on majandusmetsas lageraiutud umbes viiendik kuuse eraldistest, firmametsades koguni ligi kolmandik. Kui senine tempo jätkub, võivad just intensiivsete majandajate raiemahud juba 2030. aasta paiku järsult väheneda – küps kuuseressurss hakkab otsa saama.

Juttu tuleb ka sellest, miks palju istutamist ei tähenda tingimata tulevikku vaatavat metsandust, mida suudavad ja ei suuda mudelid veel ennustada ning kuidas siduda puidustatistika liigirikkuse, elupaikade ja säästva metsanduse eesmärkidega.