Mürgid taldrikul: mida tasub päriselt karta?

Kas Eesti metsas jätkub ka järgmisel kümnendil küpset kuuske, mida raiuda? Tartu Ülikooli biostatistika teadur Ants Kaasik ja säästva metsanduse nooremteadur Liis Kuresoo tutvustavad saates uut mudelit, mis võib muuta viisi, kuidas Eesti metsade tulevikku hinnatakse.

Teadlased on loonud agentpõhise metsamaastiku simulatsiooni: ligi kahe miljoni metsamaa eraldise käekäiku vaadeldakse eraldi ning mudelis teevad otsuseid eri tüüpi metsaomanikke ja ettevõtteid kujutavad «agendid». Metsaregistri, kaugseire ja omanike andmete põhjal saab uurida, kuidas mõjutavad raiereeglid, toetused ja majandamisvõtted Eesti metsade koosseisu ning raiemahtu aastani 2050.

Mudeli üks kõnekamaid tulemusi puudutab kuusikuid. Viimase kümne aastaga on majandusmetsas lageraiutud umbes viiendik kuuse eraldistest, firmametsades koguni ligi kolmandik. Kui senine tempo jätkub, võivad just intensiivsete majandajate raiemahud juba 2030. aasta paiku järsult väheneda – küps kuuseressurss hakkab otsa saama.

Juttu tuleb ka sellest, miks palju istutamist ei tähenda tingimata tulevikku vaatavat metsandust, mida suudavad ja ei suuda mudelid veel ennustada ning kuidas siduda puidustatistika liigirikkuse, elupaikade ja säästva metsanduse eesmärkidega.

Saates "Kukkuv õun" räägib Marek Strandberg Tartu Ülikooli käitumisgeneetika professori Uku Vainiku ja tervisekäitumise geneetika nooremteaduri Kerli Ilvesega suurest rahvusvahelisest isiksuse geneetika uuringust, mis ilmus 2026. aasta septembris ajakirjas Nature. Töös osales üheksa Eesti teadlast ning selle peamine tulemus on märgiline: esimest korda leiti usaldusväärseid konkreetseid geenipiirkondi, mis on seotud inimeste isiksusejoonte erinevustega.

Vainiku sõnul teati juba kaksiku- ja sugulusuuringutest, et isiksusel on päritav osa, kuid seni ei olnud selge, milliste DNA muutustega see seostub. Uus uuring tugineb väga suurele andmestikule: üksikute geenide mõju on väike ning mustrite nägemiseks tuleb võrrelda sadu tuhandeid või miljoneid inimesi. Tulemused ei tähenda, et inimese iseloom oleks geenides ette kirjutatud. Geenid loovad üksnes osa eelsoodumusest, mida kujundavad koos kasvukeskkond, kogemused, kultuur ja inimese enda valikud.

Kerly Ilves avab, kuidas uurijad mõõdavad nii keerulist nähtust nagu isiksus ja mida saab geenivariantide koondmõjust üldse järeldada. Saates arutletakse, kas tulevikus aitavad sellised teadmised paremini mõista vaimset tervist, haridusteed või tervisekäitumist, ning kus tuleb vältida liigseid lubadusi. Küsimus ei ole «isiksuse geeni» leidmises, vaid paljude pisikeste mõjude ja keskkonna koosmõju lahtiharutamises. Ühtlasi küsitakse, kuidas vältida geneetilise info väärkasutust ning miks statistiline seos ei ole veel inimese saatuse või käitumise täpne ennustus ega määra tema võimalusi maailmas.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Saates «Kukkuv õun» vestlevad Marek Strandberg ja Tartu Observatooriumi direktor Antti Tamm kosmoseteleskoopidest, mis on muutnud meie pilti universumist. Juttu tuleb Hubble’i erakordsest eluloost: teleskoop kavandati kosmoses hooldatavaks ning uute instrumentidega täiendatavaks, mistõttu kasvas selle võimekus aastakümnete jooksul. Tamm meenutab ka oma esimesi Hubble’i arhiiviandmetega tehtud uurimistöid ning selgitab, miks avatud vaatlusandmed on astronoomiale nii tähtsad.

Vestluse keskmes on hiljuti teele saadetud Nancy Grace Romani kosmoseteleskoop. Kuulaja saab teada, miks teleskoop suundub 1,5 miljoni kilomeetri kaugusele Päikese–Maa süsteemi L2 piirkonda, mida tähendab selle tangitav konstruktsioon ning kuidas Roman erineb Hubble’ist, James Webbi ja Euclidi missioonist. Roman vaatab küll Hubble’ist umbes tuhat korda suuremat taevaala, kuid säilitab detailse pildi – nii loodetakse uurida miljardi galaktika omadusi ning tumeaine ja tumeenergia jälgi.

Kõne all on ka eksoplaneetide otsepildistamise katse: Romani koronograaf peab varjama tähe pimestava valguse, et selle kõrval nähtavale tuleks ülinõrk planeet. Lisaks räägitakse Eesti teadlaste võimalustest ESA missioonidel, tehisaru kasvavast rollist andmeanalüüsis ning sellest, miks iga uus süvavaatlus võib sundida kosmoloogilisi mudeleid ümber kirjutama. Saade otsib vastust ka küsimusele, kas astronoomia suured läbimurded on juba tehtud või avavad järgmise põlvkonna vaatlused hoopis senitundmatuid aknaid: väga varaseid galaktikaid, musti auke ja nähtamatu aine mõju universumi kujunemisele kõige suurematel mõeldavatel kaugustel ja aegadel.