Kas Eesti saab loota, et (maailma)lavale pandud püss ei paugu?

2026. aasta Nobeli keemiapreemia pälvisid ühiselt prantsuse keemik Henri B. Kagan ja Jaapani keemik Kenso Soai. Preemia anti neile mittelineaarsete mõjude ja autokatalüüsi avastamise eest asümmeetrilises sünteesis. Mõlemad uurisid kiraalsust: molekulide omadust esineda parema- ja vasakukäeliste peegelkujudena. Kagan näitas, kuidas väike enantiomeerne ülekaal võib katalüütilises reaktsioonis võimenduda; Soai avastas reaktsiooni, milles tekkinud kiraalne produkt kiirendab just iseenda moodustumist. Tööd aitasid selgitada, kuidas looduse biomolekulides kujunes välja ühe käelisuse ülekaal, ning andsid vahendeid ravimite ja muude ühe kindla ruumilise kujuga ühendite valmistamiseks. See on oluline, sest peegelisomeeridel võivad organismis olla täiesti erinevad toimed, maitsed, toksilisus ja ravitoime ning ka tööstuslik kasutatavus. Preemiast räägib Tallinna Tehnikaülikooli keemiaprofessor Tõnis Kanger.

Kodutolm ei ole Jane Oja jaoks pelgalt koristamata jätmise märk, vaid kodu ökosüsteemi kroonika. Tartu ja Umeå ülikoolide teadur osales üleilmses uurimuses, kus enam kui tuhandest kodust ja sajast riigist kogutud tolmuproovidest loeti DNA abil välja bakterite, seente ja lülijalgsete jälgi. Uste ülaservadelt võetud tolm näitas, et loomakesi mõjutavad eriti hoone sisekliima ja toataimed, seeni ning baktereid aga väliskliima ja ümbruskonna loodus. Oja rõhutab, et must laik seinal ei ole veel kindel märk ohtlikust hallitusest, ent veekahjustus tuleb kiiresti kuivatada. Täiesti steriilset kodu pole olemas ega peagi olema: oluline on mitmekesine, kuid kahjustusteta sisekeskkond. See kõneleb hoopis majast ja selle ümbrusest pidevalt. Saatejuht Marek Strandberg.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Nädal algas Nobeli preemiatega. Meditsiini või füsioloogiapreemia said Karl Deisseroth Howard Hughesi Meditsiiniinstituudist ja Stanfordi Ülikoolist, Peter Hegemann, Berliini Humboldti Ülikoolist ja Georg Nagel, Würzburgi Ülikoolist, kes lõid täiesti uue meetodi, millisel moel närviakkude toimimist uurida. Seda kommenteerivad rakubioloogia professor Toivo Maimets ja Texase ülikoolis töötav Allan Herman Pool. Füüsikapreemia, mis anti Fracis Halzenile neutriinoteleskoopia loomise eest. Seda kommenteerib füüskateoreetik Martti Raidal. Saate lõpus kõneleb Tallinna Ülikooli teadur Kaja Mädamürk sellest, miks on matemaatikapäedevus oluline ja kuidas selle uurimisega saab hoogu anda sellele, et see pädevus paraneks.

Eesti teadust kajastatavat ajakirjandust toetab Eesti Teadusagentuur.

Kas maavärinat saab ennustada ning kas seismiliselt rahulik Eesti võib taas tugevalt võpatada? Marek Strandberg kõneleb Eesti Geoloogiakeskuse ja Tallinna Tehnikaülikooli seismoloogi Heidi Elisabet Soosaluga sellest, mida Maa värinad teadlastele tegelikult jutustavad.

Täpset maavärinaennustust pole siiani olemas: hinnata saab vaid piirkondade pikaajalist riski. Küll aga toimivad üle maailma paiknevad seismojaamad Maa sisemuse röntgenina. Kauged Jaapani maavärinad aitavad uurida isegi Eesti umbes 50 kilomeetri paksust maakoort. Eestis registreerivad seadmed enamasti karjääride lõhkamisi ja meremiinide kahjutustamisi, kuid hiljuti fikseeriti Naissaare lähedal ka looduslik, magnituudiga 0,5 maavärin.

Saates vaadatakse tagasi 25. oktoobril 1976 Osmussaare lähistel toimunud magnituudiga 4,5 maavärinale, mille mõju ulatus üle Eesti ja Lõuna-Soomesse. Kas see oli jääajajärgse maakerke tagajärg või iidse murrangu taasärkamist põhjustanud laamapingete vallandumine? Juttu tuleb ka sellest, kuidas seismogrammid aitasid uurida Balticconnectori torukahjustust, varinguid ja maalihete ohtu ning isegi eristada elevantide samme sebrade kappamisest. Soosalu selgitab, miks tihedam seirevõrk ei tähenda, et maailm väriseks rohkem: üha sagedamini lihtsalt märkame sündmusi, mis varem jäid kuulmata. Vestluses selgub ka, miks üksik seismojaam on peaaegu sama hea kui puuduv seire ning kuidas Viidumäele rajatav jaam teravdab pilti Läänemere varjatud liikumistest. See on retk maa-aluste signaalide, teadusliku kahtluse ja meie jalgealuse mineviku saladuste juurde.